Alguses oli sõna

Neljas evangeelium
Ladinakeelsest evangeeliumist tõlkinud ja kommentaarid
kirjutanud

Fanny de Sivers

© Fanny de Sivers

Kristlik kirjastusselts Logos Tallinn, 2000

Saateks
Pühakiri on üks neist vahendeist, mida Jumal kasutab kõneluses inimesega. Ammu kuuldud ja kirja pandud lugude all
ootab Elav Sõna. See on kättesaadav kõigile. Lugeja, kes otsib Tõde, saab sealt alati vastuse oma küsimustele. Ta võib
avastada tarkust, mida juba paljud teised enne teda on avastanud, kuid mõnikord ka midagi täiesti uut, mida veel keegi
siin maa peal ei tea.
Nõnda tuleb meeles pidada, et Sõnast kiirgab alati uut valgust ja uusi ideid. Sellepärast ei saa ka ükski eksegees ega
kommentaar olla lõplik.
Püha Vaim on inspireerinud Piibli tekstide sõnastuse. Püha Vaim aitab ka - kui Teda appi kutsuda - loetud kirjakohta
lahti mõtestada. Johannese evangeelium jutustab sündmusi minevikust ja näitab meile teed tulevikku, kuni märkame,
et mõlemad kohtuvad Igaveses Olevikus.
Sisukord

Saateks........................................................................................................................... 1
Sisukord ......................................................................................................................... 2
1 Jumal-Poja tulek maa peale ......................................................................................... 5
Ristija Johannese tunnistus........................................................................................ 5
Esimesed jüngrid ....................................................................................................... 6
2 Kaana pulm: Jeesuse esimene ime ............................................................................... 6
Templi puhastamine kaubitsejatest ........................................................................... 7
Jeesus teab inimeste mõtteid .................................................................................... 7
3 Kõnelus Nikodeemusega.............................................................................................. 7
Ristija Johannese viimane tunnistus........................................................................... 8
4 Kohtumine Samaaria naisega....................................................................................... 8
Kuningliku ametimehe poja tervekstegemine ............................................................ 9
5 Halvatu tervekstegemine hingamispäeval ...................................................................10
Jumal-Poja võim .......................................................................................................10
6 Leibade paljundamine ................................................................................................11
Jeesus kõnnib järvel..................................................................................................11
Peetruse tunnistus ...................................................................................................12
7 Jeesus varjab end .......................................................................................................13
Jeesuse kõne Jeruusalemmas ...................................................................................13
Kes on Messias? .......................................................................................................13
Elav vesi ...................................................................................................................14
Vaidlused Kristuse päritolu üle .................................................................................14
8 Abielurikkuja naine .....................................................................................................14
Jeesus on maailma valgus .........................................................................................14
Jeesus ei pärine sellest maailmast ............................................................................15
Jeesus ja Aabraham ..................................................................................................15
9 Jeesus teeb terveks pimedalt sündinu.........................................................................16
10 Hea karjane ..............................................................................................................17
Jumala poeg .............................................................................................................17
Teispool Jordanit ......................................................................................................18
11 Teade Laatsaruse surmast ........................................................................................18
Laatsaruse ülesäratamine .........................................................................................18
Sanhedrin otsustab Jeesuse hukata ..........................................................................19
2
12 Betaania salvimine....................................................................................................19
Messias sõidab Jeruusalemma..................................................................................20
Jeesuse auhiilgus tuleb surma kaudu ........................................................................20
Sõna mõistab kohut ..................................................................................................20
13 Viimane õhtu jüngritega: jalgade pesemine ..............................................................21
Äraandja Juudas .......................................................................................................21
Armastuse käsk ........................................................................................................22
14 Tee Isa juurde ...........................................................................................................22
15 Tõeline viinapuu .......................................................................................................23
Kui maailm teid vihkab .............................................................................................23
16 Püha Vaim tuleb ja juhib ...........................................................................................24
Kristuse jälletulemine ...............................................................................................24
17 Ülempreesterlik palve uue püha rahva eest ..............................................................25
18 Jeesus võetakse kinni................................................................................................25
Ülekuulamine ülempreestri juures............................................................................26
Pilatuse juures ..........................................................................................................26
19 Surmaotsus ..............................................................................................................27
Ristilöömine .............................................................................................................27
Jeesus sureb .............................................................................................................27
Haudapanek .............................................................................................................28
20 Tühi haud .................................................................................................................28
Ilmumine Maarjale Magdalast ..................................................................................28
Ilmumine jüngritele ..................................................................................................28
Milleks see raamat?..................................................................................................29
21 Tiberia järve rannal: sümboolne kalapüük.................................................................29
Peetruse kutsumus ...................................................................................................29
Järelsõna ..................................................................................................................30
KOMMENTAAR ..............................................................................................................30
1 Jumal-Poja tulek maa peale ........................................................................................30
Ristija Johannese tunnistus.......................................................................................31
Esimesed jüngrid ......................................................................................................32
2 Kaana pulm: Jeesuse esimene ime ..............................................................................33
Templi puhastamine kaubitsejatest ..........................................................................34
3 Kõnelus Nikodeemusega.............................................................................................34
Ristija Johannese viimane tunnistus..........................................................................35
4 Kohtumine Samaaria naisega......................................................................................36
3
 Kuningliku ametimehe poja tervekstegemine ...........................................................37
5 Halvatu tervekstegemine hingamispäeval ...................................................................38
6 Leibade paljundamine ................................................................................................39
Jeesus kõnnib järvel..................................................................................................40
Jumalikust leivast .....................................................................................................40
Peetruse tunnistus ...................................................................................................42
7 Jeesus varjab end .......................................................................................................42
Jeesuse kõne Jeruusalemmas ...................................................................................42
Kes on Messias? .......................................................................................................43
Elav vesi ...................................................................................................................43
Vaidlused Kristuse päritolu üle .................................................................................43
8 Abielurikkuja naine .....................................................................................................44
Jeesus on maailma valgus .........................................................................................45
Jeesus ei pärine sellest maailmast ............................................................................45
Jeesus ja Aabraham ..................................................................................................45
9 Jeesus teeb terveks pimedalt sündinu.........................................................................47
10 Hea karjane ..............................................................................................................48
Jumala poeg .............................................................................................................48
11 Teade Laatsaruse surmast ........................................................................................49
Laatsaruse ülesäratamine .........................................................................................50
Süneedrium - sanhedrin - otsustab Jeesuse hukata ...................................................51
12 Betaania salvimine....................................................................................................51
Messias sõidab Jeruusalemma..................................................................................52
Jeesuse auhiilgus tuleb surma kaudu ........................................................................52
Sõna mõistab kohut ..................................................................................................53
13 Viimane õhtu jüngritega: jalgade pesemine ..............................................................54
Äraandja Juudas .......................................................................................................55
Armastuse käsk ........................................................................................................55
14 Tee Isa juurde ...........................................................................................................56
15 Tõeline viinapuu .......................................................................................................58
Kui maailm teid vihkab .............................................................................................59
16 Püha Vaim tuleb ja juhib ...........................................................................................59
Kristuse jälletulemine ...............................................................................................60
17 Ülempreesterlik palve uue püha rahva eest ..............................................................61
18 Jeesus võetakse kinni................................................................................................62
Ülekuulamine ülempreestri juures............................................................................63
4
 Pilatuse juures ..........................................................................................................63
19 Surmaotsus ..............................................................................................................65
Ristilöömine .............................................................................................................66
Jeesus sureb .............................................................................................................67
Haudapanek .............................................................................................................68
20 Tühi haud .................................................................................................................68
Ilmumine Maarjale Magdalast ..................................................................................69
Ilmumine jüngritele ..................................................................................................69
Milleks see raamat?..................................................................................................70
21 Tiberia järve rannal: sümboolne kalapüük.................................................................70
Peetruse kutsumus ...................................................................................................70
Järelsõna ..................................................................................................................71

1
Jumal-Poja tulek maa peale
1. Alguses oli sõna ja sõna oli Jumala juures ja sõna oli Jumal.
2. Tema oli alguses Jumala juures.
3. Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi sellest, mis on tekkinud.
4. Tema sees oli elu, ja elu oli inimeste valgus.
5. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei saa teda kinni hoida.
6. Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes.
7. Tema tuli tunnistajana, tunnistust andma valgusest, et kõik tema kaudu usuksid.
8. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta tuli tunnistama valgusest.
9. Sõna oli tõeline valgus, mis valgustab iga inimest. Ta tuli maailma.
10. Ta oli maailmas, ja maailm sündis Tema läbi, ja maailm ei tundnud Teda ära.
11. Ta tuli omade juurde, kuid omad ei võtnud Teda vastu.
12. Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta võimu saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad Tema nimesse,
13. neile, kes ei ole sündinud verest, ega liha tahtest, ega mehe tahtest, vaid Jumalast.
14. Ja Sõna sai lihaks, ja elas meie keskel, ja me nägime Tema auhiilgust, Tema auhiilgust, mille Ta saab oma Isast
nagu ainusündinud Poeg, täis armu ja tõtt.
15. Johannes tunnistab Temast ja kuulutab: “Tema on see, kellest ma ütlesin: see, kes tuleb pärast mind, on sündinud
enne mind, sest juba enne mind Tema oli.”
16. Jah, me kõik oleme võtnud Tema täiusest, ja armu armu peale.
17. Sest seadus on antud Moosese kaudu; arm ja tõde on meile tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.
18. Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa süles, Tema on meile andnud Isa tunda.

Ristija Johannese tunnistus

19. Ja see on Johannese tunnistus, kui juudid Jeruusalemmast saatsid tema juurde preestreid ja leviite küsima: “Kes
sina oled?”
20. Tema tunnistas, ta ei salanud maha, vaid tunnistas: “Mina ei ole Messias.”
21. „Kes siis?” küsisid nemad. „Kas sa oled Eelija?” Tema ütles: „Ei ole.” “Kas sa oled prohvet?” Tema vastas: „Ei.”
22. Nemad ütlesid temale siis: “Kes sa oled? Et me võiksime vastata neile, kes meid on saatnud. Mida ütled sina enda
kohta?”
23. Tema vastas: “Mina olen hüüdja hääl kõrbes; tehke sirgeks Issanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on
ütelnud.”
5
24. Aga saadetud olid variseride seast.
25. Need küsisid Johanneselt veel: “Miks sa siis ristid, kui sa ei ole Messias ega Eelija ega prohvet?”
26. Johannes vastas neile: “Mina ristin veega, aga teie keskel seisab keegi, keda te ei tunne,
27. see, kes tuleb pärast mind. Mina ei ole väärt tema kingapaelagi lahti päästma.”
28. See sündis Betaanias, teispool Jordanit, kus Johannes oli ristimas
29. Järgmisel päeval, kui ta näeb, et Jeesus tema juurde tuleb, ütleb Johannes: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab
ära maailma patu.
30. Tema ongi see, kellest ma ütlesin: pärast mind tuleb see, kes on sündinud enne mind, sest enne mind Tema oli.
31. Ka mina ei tundnud Teda. Kuid ma olen tulnud ristima veega selleks, et Tema saaks avalikuks Iisraelile.”
32. Ja Johannes tunnistas: “Ma nägin Vaimu, kes nagu tuvi taevast alla laskus ja Tema peale jäi.
33. Ja mina ei tundnud Teda, kuid see, kes mind saatis veega ristima, on mulle ütelnud: “Kui sa näed, kelle peale Vaim
laskub ja jääb, seesama ristib Püha Vaimuga.”
34. Jah, ma olen näinud ja ma tunnistan: see on Tema, Jumala Poeg.”

Esimesed jüngrid
35. Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal koos kahe jüngriga.
36. Kui Jeesus neist mööda läks, vaatas Johannes Temale otsa ja ütles: “Ennäe, see on Jumala Tall.”
37. Kui need kaks jüngrit kuulsid, mida ta ütles, läksid nad Jeesusega kaasa.
38. Jeesus pöördus ümber ja nägi, et nemad käisid Tema järel. Tema ütles neile: “Mida te otsite?” Nemad vastasid:
“Rabi,” - see sõna tähendab ‘õpetaja’ - “kus sa asud?”
39. Tema ütleb neile: “Tulge ja vaadake.” Nad läksid siis ja nägid, kus Ta asus, ja jäid sel päeval Tema juurde. See oli
umbes kümnes tund.
40. Andreas, Siimon Peetruse vend, oli üks neist kahest, kes olid kuulnud Johannese sõna ja läinud Jeesusega kaasa.
41. Ta leiab hommikutõusul oma venna Siimona ja ütleb talle: “Me oleme leidnud Messia.” See on tõlkes ‘Kristus’.
42. Ta viib venna Jeesuse juurde. Jeesus vaatab temale otsa ja ütleb: “Sina oled Siimon Johannese poeg. Sinu nimi
olgu Keefa” - mida tõlgitakse ‘Peetrus’.
43. Järgmisel päeval tahtis Jeesus teele asuda Galileasse. Ta kohtab Filippust ja ütleb temale: “Järgne mulle!”
44. Filippus oli pärit Betsaidast, mis on Andrease ja Peetruse kodukoht,
45. Filippus kohtab Naatanaeli ja ütleb temale: “Me oleme leidnud Tema, kellest on kirjutatud Moosese seaduses ja
prohvetites! See on Jeesus Joosepi poeg Naatsaretist.”
46. Ja ütleb temale Naatanael: “Kas Naatsaretist võib tulla midagi head?” Filippus ütleb temale: “Tule ja vaata.”
47. Jeesus näeb, et Naatanael tuleb Tema juurde ja ütleb tema kohta: “See on tõeline Iisraeli poeg, selles mehes ei ole
pettust.”
48. “Kust sa mind tunned?” ütleb temale Naatanael. “Enne, kui Filippus sind kutsus,” vastab temale Jeesus, “kui sa
seisid viigipuu all, ma nägin sind.”
49. Naatanael ütleb Temale: “Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas.”
50. Jeesus vastab ja ütleb temale: “Sina usud, sellepärast et ma ütlesin sulle, et ma nägin sind viigipuu all. Sa saad näha
veel suuremaid asju.”
51. Ja Ta ütleb temale: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te saate nägema taevast avatuna ja Jumala ingleid astumas üles ja
alla Inimese Poja kohal.”

2
Kaana pulm: Jeesuse esimene ime
1. Kolmandal päeval olid Galilea Kaanas pulmad. Ja Jeesuse ema oli seal.
2. Ka Jeesus oli kutsutud pulma, nagu Tema jüngridki.
3. Aga veinist tuli puudus, sest pulmavein oli saanud otsa. Jeesuse ema ütles Temale: “Neil ei ole enam veini.”
4. Jeesus vastab temale: “Naine, mis sa minust tahad! Minu tund ei ole veel tulnud.”
5. Tema ema ütleb teenritele: “Mida iganes Tema teile ütleb, seda tehke.”
6. Seal oli aga kuus kivianumat juutide puhastustalituse jaoks. Igaühte võis mahtuda kaks või kolm mõõtu.
7. Jeesus ütles teenritele: “Täitke anumad veega.” Nad täitsid need ääreni.
8. Ja Tema ütleb neile: “Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale.” Ja nemad viisid.
9. Pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks. Ta ei teadnud, kust see tuli. Aga teenrid teadsid, sest nemad
olid ammutanud vett. Pulmavanem kutsub peigmehe
10. ja ütleb temale: “Igaüks paneb lauale kõigepealt hea veini, ja kui rahvas on juba lõbusas tujus, siis vähem hea. Sina
aga hoidsid hea veini praeguseni alles.”
6
11. See oli Jeesuse esimene tunnustäht, antud Galilea Kaanas. Ta avaldas oma auhiilgust, ja Tema jüngrid uskusid
Temasse.
12. Selle järel läks Jeesus oma ema ja vendadega alla Kapernauma, kuid nad jäid sinna ainult mõneks päevaks.

Templi puhastamine kaubitsejatest

13. Juutide paasapüha oli lähedal. Jeesus läks üles Jeruusalemma.
14. Ta leidis templis kaupmehi, kes müüsid härgi, lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid seal istumas.
15. Ta tegi köitest piitsa ning ajas nad kõik templist välja koos oma lammaste ja härgadega. Ta puistas laiali
rahavahetajate mündid ja lükkas ümber nende lauad,
16. ja ütles tuvide müüjaile: “Koristage see siit ära. Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks.”
17. Ja jüngritele tuli meelde koht Pühakirjast:
“Palav armastus sinu koja vastu sööb mu ära!”
18.Siis astusid juudid vahele ja ütlesid Temale: “Mis tunnustähte sa näitad, et sa tohid nõnda teha?”
19.Jeesus vastas neile: “Lõhkuge maha see pühakoda ja ma ehitan ta kolme päevaga uuesti üles.”
20.Juudid ütlesid siis: “Seda pühakoda on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina tahad seda kolme päevaga üles
ehitada.”
21.Aga Tema mõtles pühakoja all oma keha.
22.Siis kui Ta oli üles tõusnud surnuist, tuli Tema jüngritele meelde, et Ta nõnda oli ütelnud, ja nemad uskusid
Pühakirja ning sõnu, mis Ta oli ütelnud.

Jeesus teab inimeste mõtteid

23.Kui Jeesus oli paasapüha puhul Jeruusalemmas, hakkasid paljud Tema nimesse uskuma, sest nad nägid tunnustähti,
mida Ta tegi.
24. Aga Jeesus ei usaldanud end nende kätte, sest Ta tundis inimesi,
25. ja Tal ei olnud tarvis kellegi kohta tunnistust saada. Tema teadis, mis inimeses on.

3
Kõnelus Nikodeemusega
1. Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemus, üks juutide ülemaid.
2. See tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles Temale:
“Rabi, me teame, et Sina oled Jumalast saadetud õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida Sina
teed, kui Jumal ei oleks temaga.”
3. Jeesus vastas temale: “Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, see, kes ei sünni ülevalt, ei või näha Jumala riiki.”
4. Nikodeemus ütles Temale: “Kuidas võib inimene sündida, kui ta on juba vana? Kas ta saab tagasi minna oma ema
üska ja sündida teist korda?”
5. Jeesus vastas: “Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle: kes ei sünni veest ja vaimust, see ei saa minna Jumala riiki.
6. See, mis lihast sünnib, on liha; see, mis vaimust sünnib, on vaim.
7. Ära imesta, kui ma sulle ütlen: te peate sündima ülevalt.
8. Tuul puhub, kus ta tahab. Sa kuuled tema häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Niisama on kõigiga, kes
on sündinud vaimust.”
9. Nikodeemus küsis uuesti: “Kuidas see on võimalik?”
10. Jeesus vastas temale: “Sina oled õpetaja Iisraelis, ja sa ei tea seda!
11. Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle: meie räägime, mida me teame ja tunnistame, mida me oleme näinud, aga teie ei võta
meie tunnistust vastu.
12. Kui te ei usu mind, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägin taevaseid asju?
13. Keegi ei ole läinud üles taevasse peale selle, kes on tulnud taevast alla, peale inimese poja, kes on taevas.
14. Nagu Mooses kõrbes vaskmao nähtavaks tõstis, nõnda peab ka inimese poega nähtavaks tõstma,
15. et igal inimesel, kes usub, oleks Tema läbi igavene elu.
16. Sest Jumal on nõnda armastanud maailma, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes Temasse usub, ei
läheks hukka, vaid et tal oleks igavene elu.
17. Sest Jumal ei ole saatnud oma Poega maailma selleks, et maailma hukka mõista, vaid selleks, et maailm pääseks
Tema läbi.
18. Seda, kes Temasse usub, ei mõisteta hukka; see, kes ei usu, on juba hukka mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala
ainusündinud Poja nimesse.

7
19. Ja kohtuotsus on järgmine: valgus on tulnud maailma, kuid inimesed on eelistanud pimedust valgusele, sest nende
teod on kurjad.
20. Igaüks ju, kes teeb kurja, vihkab valgust ega tule valguse juurde, sest ta kardab, et tema teod saavad avalikuks.
21. Aga see, kes teeb Tõe järgi, tuleb valguse juurde, et täies valguses saaks avalikuks, et tema teod on tehtud Jumalas.”

Ristija Johannese viimane tunnistus

22. Pärast seda läks Jeesus oma jüngritega Juudamaale. Ta viibis seal koos nendega ja ristis.
23. Ka Johannes ristis, Eenonis Salimi lähedal, sest seal oli palju vett, ja inimesed tulid sinna ja lasksid end ristida.
24. Johannes ei olnud veel vangitorni heidetud.
25. Siis tekkis Johannese jüngritel ühe juudiga vaidlus puhastamise üle.
26. Nad läksid siis Johannese juurde ja ütlesid temale: "Rabi, see, kes oli koos sinuga teispool Jordanit, see, kellest sina
tunnistasid, vaata, ka see ristib, ja kõik lähevad tema juurde.”
27. Johannes vastas: “Keegi ei suuda võtta midagi, kui see ei ole temale taevast antud.
28. Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin: mina ei ole Messias, aga mind on läkitatud Tema eele.
29. See, kellel on mõrsja, see on peigmees. Aga peigmehe sõber, kes seisab seal kõrval ja kuuleb teda, tunneb suurt
rõõmu peigmehe hääle üle. See on nüüd minu rõõm, ja ta on täielik.
30. Tema peab kasvama, ja mina pean kahanema.”
31. See, kes tuleb ülevalt, on kõigest kõige kõrgem. See, kes tuleb maast, on maine, ja kõneleb maiselt. See, kes tuleb
taevast,
32. tunnistab sellest, mis ta on näinud ja kuulnud, aga tema tunnistust ei võta keegi vastu.
33. Aga see, kes võtab tema tunnistuse vastu, kinnitab, et Jumal on tõeline.
34. See, kelle Jumal on läkitanud, ütleb Jumala sõnu, kes temale annab Vaimu ülikülluses.
35. Isa armastab Poega, Ta on andnud Tema kätte kõik.
36. See, kes usub Pojasse, sel on igavene elu, aga kes ei taha uskuda Pojasse, see ei näe elu, vaid tema peal lasub
Jumala viha.

4
Kohtumine Samaaria naisega
1. Kui nüüd Jeesus sai teada, et variserid olid kuulnud, et Tema tegevat rohkem jüngreid ja ristivat rohkem kui
Johannes,
2. - kuigi tegelikult ei ristinud Jeesus ise, vaid Tema jüngrid -,
3. jättis Ta Juudamaa ja läks tagasi Galileasse.
4. Ta pidi aga minema läbi Samaaria.
5. Ta tuleb nüüd Samaaria küla juurde, mille nimi on Süükar, maatüki lähedale, mille Jaakob oli andnud oma pojale
Joosepile.
6. Seal on Jaakobi kaev. Teekonnast väsinuna oli Jeesus nüüd istunud kaevu juurde.
See oli umbes kuues tund.
7. Üks Samaaria naine tuleb vett ammutama. Jeesus ütleb temale: “Anna mulle juua!”
8. Aga Tema jüngrid olid läinud külasse toitu ostma.
9. Samaaria naine ütleb Temale: “Kuidas! Sina, kes sa oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt!” Sest juudid
väldivad kokkupuuteid samaarlastega.
10.Jeesus vastas temale: “Kui sa teaksid Jumala andi ja kes on see, kes sulle ütleb: anna mulle juua!, siis oleksid sina
teda palunud, ja tema oleks sulle andnud elusat vett.”
11.Naine ütleb Temale: “Sul ei ole midagi ammutamiseks. Kaev on sügav. Kust sa siis võtad selle elusa vee?
12.Oled sa siis suurem kui meie isa Jaakob, kes meile andis selle kaevu ja kes sellest ise jõi, nagu ka tema pojad ja
lojused?”
13.Jeesus vastas temale: “Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle,
14.aga see, kes joob vett, mida mina temale annan, ei tunne enam kunagi janu; vesi, mida mina temale annan, muutub
tema sees purskavaks allikaks igavesele elule.”
15.Naine ütleb Temale: “Isand, anna mulle seda vett, et mul ei oleks enam kunagi janu ja et mul ei oleks enam vaja
tulla siia ammutama.”
16.Jeesus ütleb temale: “Mine, kutsu oma mees ja tule siia tagasi.”
17.Naine vastab: “Mul ei olegi meest.” Jeesus ütleb temale: “Sul on õigus, kui sa ütled, et sul ei olegi meest.
18.Sest sul on olnud viis meest, ja see, kellega sa praegu elad, ei ole sinu mees. Seda oled sa õigesti ütelnud.”

8
19.Naine ütleb Temale: “Isand, ma näen, et sa oled prohvet.
20.Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel, aga teie ütlete: Jeruusalemm on paik, kus peab kummardama.”
21.Jeesus ütleb temale: “Usu mind, naine, tuleb tund, mil te ei kummarda Isa ei sellel mäel ega Jeruusalemmas.
22.Teie kummardate seda, mida te ei tunne, meie aga kummardame seda, mida me tunneme, sest pääsemine tuleb
juutidelt.
23.Aga tuleb tund - ja see ongi käes mil tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest need
kummardajad on sellised, nagu Isa neid tahab.
24.Jumal on Vaim, ja need, kes kummardavad, peavad kummardama vaimus ja tões.”
25.Naine ütleb Temale: “Ma tean, et Messias, see, keda nimetatakse Kristuseks, peab tulema. Kui ta tuleb, siis ta
kuulutab meile kõik.”
26.Jeesus ütleb temale: “Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see.”
27.Sel hetkel tulid Tema jüngrid tagasi. Nad panid imeks, et Ta kõneles naisega. Aga ükski ei öelnud: “Mis sa temalt
tahad?” või “Mispärast sa temaga räägid?”
28.Siis jättis naine oma veekannu sinna, jooksis tagasi külasse ja ütles inimestele:
29.“Tulge vaatama inimest, kes ütles mulle, mida kõike ma olen teinud. Ega see ometi ei ole Messias?”
30.Ja nad tulid külast välja ja läksid Tema juurde.
31.Vahepeal palusid jüngrid Teda: “Rabi, söö!”
32.Aga Tema ütles neile: “Mul on süüa toitu, millest teie midagi ei tea.”
33.Siis arutasid jüngrid omavahel: “Kas keegi on Talle siis süüa toonud?”
34.Jeesus ütles neile: “Minu toit on see, et ma teen selle tahtmist, kes mind on läkitanud, ja et ma lõpetan tema töö.
35.Eks te ise ütle: veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus. Tõstke silmad ja vaadake: põllud on juba valged lõikuseks.
36.Juba saab lõikaja oma palga; ta kogub vilja igaveseks eluks ja külvaja saab nõnda osa lõikaja rõõmust.
37.Jah, siin on õige see vanasõna: üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab.
38.Mina saatsin teid lõikama seal, kus te ei ole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie, teie pärite nende vaeva
vilja.”
39.Palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõna pärast, kes tunnistas: “Tema ütles mulle kõik, mis ma
olen teinud.”
40.Kui siis samaarlased tulid Tema juurde, palusid nad Teda jääda nende juurde, ja Jeesus viibis seal kaks päeva.
41.Ja Jeesuse enda sõna pärast hakkas veel palju enam inimesi Temasse uskuma.
42.Ja nad ütlesid naisele: “Nüüd me ei usu enam sinu jutu pärast, nüüd me oleme Teda ise kuulnud ja teame, et see on
tõesti Tema, maailma päästja.”

Kuningliku ametimehe poja tervekstegemine

43.Nende kahe päeva möödudes läks Jeesus sealt edasi Galileasse.
44.Ta oli ise tunnistanud, et prohvetist ei peeta lugu tema enda kodukohas.
45.Aga kui Ta nüüd tuli Galileasse, võtsid galilealased Teda hästi vastu, sest nad olid näinud, mida kõike Ta oli teinud
pühade ajal Jeruusalemmas; ka nemad olid käinud nendel pühadel.
46.Nii tuli Jeesus jälle Galilea Kaanasse, kus Ta oli muutnud vee veiniks. Aga seal oli üks kuninglik ametimees, kelle
poeg oli Kapernaumas haige.
47.Kui see kuulis, et Jeesus oli Juudamaalt Galileasse tulnud, läks ta Tema juurde ja palus, et Ta tuleks alla ja teeks
terveks tema poja, kes oli suremas.
48.Jeesus ütles temale: “Kui te ei näe tunnustähti ja imesid, siis te ei usu.”
49.Ametimees ütleb Temale: “Isand, tule alla, enne kui mu lapsuke sureb.”
50.Jeesus ütleb temale: “Mine, sinu poeg elab!” Inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ja läks.
51.Juba kui ta oli künkast alla minemas, tulid ta teenrid temale vastu ja ütlesid temale, et ta poeg on elus.
52.Ta küsis neilt, mis ajal temal hakkas paremaks minema. Nemad vastasid temale: “Eile, seitsmendal tunnil lahkus
temast palavik.”
53.Nüüd sai isa aru, et see oli juhtunud täpselt sel tunnil, mil Jeesus oli talle öelnud: “Sinu poeg elab!” Ja ta uskus, tema
ja kogu tema pere.
54.See oli teine tunnustäht, mille Jeesus tegi, kui Ta Juudamaalt Galileasse tuli.

9
5
Halvatu tervekstegemine hingamispäeval
1. Pärast seda oli juutidel püha ja Jeesus läks üles Jeruusalemma.
2. Jeruusalemmas on nüüd Lammastevärava juures tiik, mida heebrea keeli hüütakse Betsata; sellel on viis sammas-
käiku.
3. Neis sammaskäikudes lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid.
4. Sest Issanda ingel tuli aeg-ajalt alla tiiki; vesi hakkas liikuma, ja esimene, kes sinna sisse astus pärast vee liikumist,
sai terveks, ükskõik mis haigus tal oli.
5. Aga seal oli üks inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat.
6. Jeesus, nähes teda seal lamamas ja teades, et ta on olnud selles olukorras juba kaua aega, ütleb temale: “Kas sa tahad
terveks saada?”
7. Haige vastab Temale: “Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Ja sel ajal, kui ma ise
lähen, astub keegi teine sisse enne mind.”
8. Jeesus ütleb temale: “Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!”
9. Ja inimene sai sedamaid terveks; ta võttis oma voodi ja kõndis. Aga see päev oli hingamispäev.
10. Juudid ütlesid sellele, kes oli terveks saanud: “Nüüd on hingamispäev, ja seepärast ei tohi sa oma voodit kanda.”
11. Tema aga vastas neile: “See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: võta oma voodi ja kõnni!”
12. Nemad küsisid temalt: “Kes see inimene on, kes sulle ütles: võta oma voodi ja kõnni!?”
13. Aga terveks saanu ei teadnud, kes Ta on, sest Jeesus oli kadunud rahva hulka, kes oli selles paigas.
14. Pärastpoole leiab Jeesus tema pühakojas ja ütleb temale: “Vaata, sa oled saanud terveks. Nüüd ära tee enam pattu,
et sinuga ei juhtuks veel midagi hullemat.”
15. Inimene läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi.
16. Seepärast hakkasidki juudid Jeesust taga kiusama, et Ta tegi seda hingamispäeval.
17. Aga Tema kostis neile: “Minu Isa töötab alati, ja ka mina teen tööd.”
18. Aga see oli juutidele veel üks põhjus, miks nad tahtsid Teda tappa, sest Ta mitte ainult ei rikkunud hingamispäeva,
vaid Ta nimetas veel Jumalat oma Isaks, tehes end nõnda Jumalaga võrdseks.

Jumal-Poja võim
19. Jeesus vastas nõnda ja ütles neile: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha omast peast, Ta teeb vaid
seda, mida Ta näeb tegevat Isa: see, mida teeb Isa, seda teeb ka Poeg.
20. Sest Isa armastab Poega ja näitab Talle kõik, mida Ta teeb. Ta näitab Talle veel suuremaid tegusid kui need siin: nii
et te imestate.
21. Jah, nagu Isa äratab surnuid üles ja teeb nad jälle elusaks, nõnda annab ka Poeg elu, kellele Ta tahab.
22. Sest Isa ei mõista kellegi üle kohut, Ta on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte,
23. et kõik austaksid Poega, nõnda nagu nad austavad Isa. See, kes ei austa Poega, ei austa ka Isa, kes Tema on
läkitanud.
24. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: see, kes kuuleb minu sõna ja usub Temasse, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu,
ja ta ei lange kohtu alla, vaid läheb surmast üle ellu.
25. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: tund tuleb - ja see on juba käes -, mil surnud kuulevad Jumala Poja häält, ja need, kes
Teda on kuulnud, saavad elu.
26. Sest nagu Isal on elu iseendas, nõnda on Ta ka andnud Pojale, et elu on Temas endas.
27. Ta on andnud Temale võimu kohut pidada, sest et Tema on Inimese Poeg.
28. Ärge pange seda imeks: tuleb tund, mil kõik need, kes hauas lamavad, kuulevad Tema häält ja tulevad välja;
29. need, kes on teinud head, tõusevad üles elule, need, kes on teinud halba - hukkamõistmisele.
30. Mina ei saa omast peast teha mitte midagi. Ma otsustan selle järgi, mida ma kuulen; ja minu otsus on õiglane, sest
ma ei otsi mitte oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes mind on saatnud.
31. Kui ma tunnistaksin iseenese kohta, ei maksaks minu tunnistus.
32. Üks teine tunnistab minu kohta, ja ma tean, et see tunnistus, mida tema minust annab, on õige.
33. Teie olete läkitanud saadikuid Johannese juurde ja tema on tunnistanud tõtt.
34. Aga mina ei hooli ühestki inimese tunnistusest, ma ütlen seda vaid teie päästmiseks.
35. Johannes oli lamp, mis põles ja paistis, teie aga tahtsite üürikest aega nautida tema valgust.
36. Aga minul on palju suurem tunnistus kui Johannesel: teod, mis Isa mulle on andnud täide viia; needsamad teod,
mida ma teen, tunnistavad minust, et Isa on mind läkitanud.
37. Ja Isa, kes minu on saatnud, Tema tunnistab minu kohta. Teie ei ole iialgi kuulnud Tema häält, teie ei ole iialgi
näinud Tema nägu,

10
38. ja Tema sõna ei ela teie sees, sest te ei usu Teda, kelle Tema on läkitanud.
39. Te uurite Pühakirja, sest te arvate, et te saate sealt igavese elu, aga selles seisab ju tunnistus minust!
40. Aga teie ei taha tulla minu juurde, et saada elu.
41. Minu au ei tule inimestelt.
42. Aga ma tunnen teid: teie sees ei ole armastust Jumala vastu.
43. Mina olen tulnud oma Isa nimel, ja teie ei võta mind vastu. Kui aga keegi teine tuleb iseenese nimel, siis selle te
võtate vastu.
44. Kuidas te võiksite uskuda, teie, kes te üksteiselt austust vastu võtate ega hooli aust, mis tuleb üksnes Jumalalt?
45. Ärge arvake, et mina hakkan teid Isa ees süüdistama. Teie süüdistajaks on Mooses, kelle peale olete pannud oma
lootuse.
46. Sest kui te usuksite Moosest, siis usuksite te ka mind; sest see olen mina, kellest ta on kirjutanud.
47. Aga kui te ei usu tema kirju, kuidas te siis saate uskuda minu sõnu?”

6
Leibade paljundamine
1. Pärast seda läks Jeesus teisele poole Galilea ehk Tiberia järve.
2. Temaga läks kaasa suur rahvahulk, sest nad olid näinud tunnustähti, mida Ta haigetele tegi.
3. Jeesus aga läks üles mäele ning istus sinna maha koos oma jüngritega.
4. Paasapühad, juutide pühad, olid lähedal.
5. Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis, nägi ta palju rahvast enese juurde tulemas. Ta ütleb Filippusele: “Kust me
võiksime osta leiba, et nad saaksid süüa?”
6. Aga seda Ta ütles selleks, et teda proovile panna, sest Tema ise teadis, mida Ta võib teha.
7. Filippus vastas Temale: “Kahesaja teenari eest ostetud leivast ei jätkuks, et igaüks tükikesegi saaks.”
8. Andreas, üks Tema jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles Temale:
9. “Siin on üks poisike, kel on viis odraleiba ja kaks kala; kuid mis sellest saab nii paljudele!”
10.Jeesus ütles neile: “Pange inimesed maha istuma.” Selles paigas aga oli palju rohtu. Nad istusid siis maha ja neid oli
umbes viis tuhat meest.
11.Siis võttis Jeesus leivad, tänas ja jagas neile, kes maas istusid, samuti ka kaladest, nii palju kui nad tahtsid.
12. Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: “Korjake ülejäänud palukesed kokku, et midagi
ei läheks raisku.”
13.Nad korjasid need kokku ja täitsid kaksteist korvi palukestega, mis olid üle jäänud viiest odraleivast pärast
söömaaega.
14.Kui nüüd inimesed nägid tunnustähte, mida Jeesus oli teinud, ütlesid nad: “See on tõesti tema, see prohvet, kes peab
tulema maailma.”
15.Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja Teda vägisi kuningaks teha. Ja Ta läks uuesti eemale, mägedesse, täiesti
üksi.

Jeesus kõnnib järvel

16.Õhtu jõudes läksid Tema jüngrid alla järve äärde
17.ja astusid paati ning sõitsid Kapernauma poole teispool järve. Oli juba läinud pimedaks, kuid Jeesus ei olnud veel
neile järele tulnud.
18.Ka puhus tugev tuul ja pani järvel tõusma kõrged lained.
19.Nad olid juba sõudnud umbes kakskümmend viis või kolmkümmend staadioni, kui nägid Jeesust järvel kõndivat ja
paadi lähedale jõudvat. Nad lõid kartma.
20.Aga Tema ütles neile: “See olen mina. Ärge kartke!”
21.Siis nad tahtsid Teda paati võtta, aga kohe jõudiski paat kaldale kohal, kuhu nad pidid sõitma.
22.Järgmisel päeval nägi teisele kaldale jäänud rahvahulk, et seal oli ainult üks paat. Nad teadsid, et Jeesus ei olnud
astunud paati koos oma jüngritega, vaid et Tema jüngrid olid teele asunud üksi.
23.Vahepeal oli tulnud veel teisi paate Tiberiast selle paiga lähedale, kus nad olid söönud Issanda õnnistatud leiba.
24.Kui rahvas märkas, et seal ei olnud Jeesust ega Tema jüngreid, astusid nad paatidesse ja sõudsid üle Kapernauma
Jeesust otsima.
25.Ja kui nad leidsid Tema teisel kaldal, ütlesid nad Temale: “Rabi, millal sina jõudsid siia?”
26. Jeesus vastas neile: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te
sõite leiba ja et teie kõhud said täis.

11
27.Tehke tööd, mitte toidu eest, mis rikneb, vaid toidu eest, mis püsib igaveseks eluks, mida teile annab Inimese Poeg,
sest see on Tema, keda Isa, keda Jumal on märkinud oma pitseriga.”
28.Siis nad ütlesid Temale: “Mida me peame tegema, et töötada Jumala töödes?”
29.Jeesus vastas neile: “Töö, mida Jumal tahab, on see, et te usute Temasse, kelle Ta on läkitanud.”
30.Siis nad ütlesid Temale: “Mis tunnustähte annad sa meile näha, et me sind usuksime? Millise teo saadad sa toime?
31.Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba, mis tuli taevast.
32.Jeesus vastas neile: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: mitte Mooses ei andnud teile leiba taevast; see on minu Isa, kes
teile annab tõelist leiba taevast.
33.Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.”
34.Nad ütlesid Temale siis: “Issand, anna meile alati seda leiba.”
35.Jeesus vastas neile: “Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, sel ei ole enam kunagi nälga, kes minusse usub, sel
ei ole kunagi janu.
36. Aga ma olen teile öelnud: te olete mind näinud ja te ei usu.
37.Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde ja see, kes tuleb minu juurde, seda ma ei aja välja.
38.Sest ma olen tulnud taevast alla tegema mitte oma tahtmist, vaid Tema tahtmist, kes minu on saatnud.
39.Aga Tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis Tema mulle on andnud, vaid
ärataksin üles viimsel päeval.
40.Jah, see on minu Isa tahtmine, et kes iganes näeb Poega ja usub Temasse, sellel on igavene elu ja ma äratan tema
üles viimsel päeval.”
41.Siis nurisesid juudid Jeesuse üle, et Ta ütles: “Mina olen taevast alla tulnud leib.”
42.Ja nemad ütlesid: “Kas see ei ole seesama Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me tunneme? Kuidas Ta võib nüüd
öelda: ma olen taevast alla tulnud?”
43.Jeesus vastas ja ütles neile: “Ärge nurisege isekeskis!
44. Keegi ei saa minu juurde tulla, kui Isa, kes minu on saatnud, teda ligi ei tõmba. Ja mina äratan ta üles viimsel
päeval.
45. Prohvetite raamatus on kirjutatud: Jumal õpetab neid kõiki. Igaüks, kes kuuleb Isa ja õpib Temalt, tuleb minu
juurde.
46. Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes tuleb Jumala juurest, ainult see on näinud Isa.
47.Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: see, kes usub, sellel on igavene elu.
48.Mina olen eluleib.
49.Teie esiisad sõid kõrbes mannat ja surid.
50.See siin on leib, mis tuleb taevast alla, et see, kes sellest sööb, ei sure enam.
51.Mina olen elav leib, tulnud taevast alla. See, kes sööb seda leiba, elab igavesti. Ja leib, mida mina annan, see on
minu ihu, maailma elu eest.”
52. Juudid siis vaidlesid isekeskis ja ütlesid: “Kuidas saab see siin anda meile süüa oma ihu?”
53. Jeesus ütles neile: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja ihu ega joo Tema verd, ei ole teie sees
elu.
54.See, kes sööb minu ihu ja joob minu verd, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval,
55. sest minu ihu on tõeline toit ja minu veri on tõeline jook.
56. Kes minu ihu sööb ja minu verd joob, jääb minu sisse ja mina tema sisse.
57.Nagu Isa, kes on elav, on minu läkitanud ja mina elan Isa läbi, niisama elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.
58.See siin on leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole nagu leib, mida teie esiisad sõid. Nemad surid, aga kes seda
leiba sööb, elab igavesti.”
59. Tema ütles seda Kapernauma sünagoogis õpetades.
60. Paljud Tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: “See jutt on liiga raske. Kes suudab seda kuulata?”
61. Aga Jeesus teadis iseeneses, et Tema jüngrid sellepärast nurisesid, ja ütles neile: “Kas see ärritab teid?
62. Ja kui te näete Inimese Poega üles minemas sinna, kus Ta enne oli?
63. Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu.
64 Kuid teie seas on mõned, kes ei usu. Need sõnad, mis ma teile olen öelnud, on vaim, ja nad on elu.” Jeesus teadis ju
algusest saadik, kes on need, kes ei usu ja kes on see, kes Tema ära annab.
65. Ja Ta ütles: “Seepärast ma olengi teile öelnud, et keegi ei saa tulla minu juurde, kui talle ei ole seda andnud Isa.”
66. Sellepärast lahkusid paljud Tema jüngritest ega käinud enam koos Temaga.

Peetruse tunnistus
67. Jeesus ütles siis neile kaheteistkümnele: “Kas teiegi tahate ära minna?”
68. Siimon Peetrus vastas Temale: “Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.
69. Meie usume ja me teame, et sina oled Jumala Püha.”
12
70. Jeesus vastas neile: “Eks ole mina teid välja valinud, teid kaksteistkümmend. Ometi on üks teie seast kurat.”
71. Seda Ta ütles Juudase, Siimon Iskarioti poja kohta. Sest see pidi Teda ära andma, üks neist kaheteistkümnest.

7
Jeesus varjab end

1. Pärast seda käis Jeesus mööda Galileamaad. Ta ei tahtnud enam rännata Juudamaal, sest juudid otsisid võimalust
Teda tappa.
2. Aga juutide lehtmajapüha oli lähedal.
3. Siis Tema vennad ütlesid Temale: “Mine siit ära ja mine Juudamaale, et ka sinu jüngrid näeksid tegusid, mida sa
teed.
4. Sest keegi ei tee midagi salaja, kui ta tahab, et see tuntuks saab. Kui sa teed neid asju, siis näita ennast maailmale!”
5. Sest isegi Tema vennad ei uskunud Temasse.
6. Siis Jeesus ütleb neile: “Minu aeg ei ole veel tulnud, aga teie aeg on alati paras.
7. Maailm ei saa teid vihata, aga mind ta vihkab, sest mina tunnistan tema kohta, et ta teod on kurjad.
8. Teie minge üles nendeks pühadeks, mina ei lähe, sest minu aeg ei ole veel täis saanud.”
9. Ta ütles seda neile ja jäi Galileasse.
10.Aga kui Tema vennad olid üles läinud pühadeks, läks Temagi, aga mitte avalikult, vaid nagu salaja.
11.Niisiis juudid otsisid Teda pühade ajal ja ütlesid: “Kus Ta on?”
12.Ja rahva hulgas oli rohkesti juttu Tema üle. Ühed ütlesid: “See on hea inimene.” Teised ütlesid: “Ei ole, Ta eksitab
rahvast.”
13.Ometi ei rääkinud keegi Temast vabalt, sest kõik kartsid juute.

Jeesuse kõne Jeruusalemmas

14. Alles pühade keskpaiku läks Jeesus üles templisse ja õpetas.
15. Juudid panid seda imeks ja ütlesid: “Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?”
16. Siis Jeesus vastas neile ja ütles: “Minu õpetus ei ole minu, vaid Tema oma, kes minu on saatnud.
17. Kui keegi tahab teha Tema tahtmist, siis ta taipab, kas mu õpetus on Jumalast või kas ma räägin omast peast.
18. See, kes omast peast räägib, otsib au iseendale. Aga see, kes otsib au sellele, kes tema on saatnud, see on tõene ning
temas ei ole pettust.
19. Kas Mooses ei ole teile andnud Seaduse? Aga keegi teist ei tee Seaduse järgi. Miks te otsite võimalust mind tappa?”
20. Rahvahulk vastas: “Sinus on kuri vaim. Kes otsib võimalust sind tappa?”
21. Jeesus vastas ja ütles neile: “Mina tegin ainult ühe teo ja teie kõik panete imeks.
22. Mooses andis teile ümberlõikamise - kuigi see ei ole pärit Mooseselt, vaid esiisadelt - ja te lõikate inimese ümber ka
hingamispäeval.
23. Kui inimest lõigatakse ümber hingamispäeval, et Moosese Seadus ei jääks täitmata, kuidas te siis võite pahandada
minu peale, et ma olen hingamispäeval kogu inimese terveks teinud?
24. Ärge mõistke kohut näo järgi, vaid otsustage õiguse järgi.”

Kes on Messias?
25. Siis ütlesid mõned Jeruusalemma elanikud: “Kas ei ole see sama, keda nad otsivad, et Teda tappa?
26. Ja ennäe, Ta räägib avalikult ja keegi ei ütle Talle midagi! Kas ülemad on tõesti aru saanud, et see on Messias?
27. Sellest siin me igatahes teame, kust Ta on pärit, aga kui tuleb Messias, siis ei tea keegi, kust Ta on,”
28. Siis hüüdis Jeesus templis õpetades valju häälega: “Jah, mind te teate ja te teate, kust ma olen. Kuid mina ei ole
mitte tulnud omast peast: see, kes minu on saatnud, on tõeline ja Teda teie ei tunne.
29. Mina tunnen Teda, sest mina olen Temast ja see on Tema, kes minu saatis.”
30. Siis püüdsid nad Teda kinni võtta. Ometi ei pistnud Talle keegi kätt külge, sest Tema tund ei olnud veel tulnud.
31. Aga rahva hulgast uskusid paljud Temasse ja nad ütlesid: “Kui Messias tuleb, kas Ta teeb rohkem tunnustähti, kui
seesinane on teinud?”
32. Variserid kuulsid, kuidas rahvas nõnda Tema üle sosistas; siis läkitasid nemad ja ülempreestrid sulaseid Teda kinni
võtma.
33. Siis ütles Jeesus: “Ma olen teie seas veel ainult pisut aega ja siis ma lähen selle juurde, kes minu on saatnud.
34. Siis te otsite mind ja te ei leia mind ja seal, kus mina olen, sinna te ei saa tulla.”
35. Siis juudid ütlesid üksteisele: “Kuhu Ta läheb siis, nii et me Teda üles ei leia? Ega Ta ometi lähe nende juurde, kes

13
 kreeklaste keskel elavad, ja hakkab õpetama kreeklasi?
36. Mida tähendab see sõna, mis Ta ütles: te otsite mind, kuid ei leia, ja kus mina olen, sinna teie ei saa tulla?”

Elav vesi
37. Viimasel pühadepäeval, mis on kõige pidulikum, seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: “Kui kellelgi on janu, siis tulgu see
minu juurde ja joogu,
38. kes usub minusse. Nagu ütleb Kiri: „Tema ihust voolavad elavad vee jõed.”
39. Ta ütles seda Vaimu kohta, keda need pidid saama, kes Temasse usuvad; sest Vaim ei olnud veel antud, kuna
Jeesus ei olnud veel auhiilgust saanud.

Vaidlused Kristuse päritolu üle

40. Siis ütlesid mõned rahva seast, kes seda kõnet kuulsid: “See on tõesti prohvet!”
41. Teised ütlesid: “See on Messias!” Aga mitmed muud ütlesid: “Kas siis Messias tuleb Galileast?
42. Eks Kiri ütle, et Messias peab tulema Taaveti soost ja Petlemma külast, kust oli Taavet.”
43. Siis tõusis rahva hulgas riid Tema pärast.
44. Mõned tahtsid Teda kinni võtta, aga keegi ei pistnud kätt Tema külge.
45. Sulased läksid nüüd ülempreestrite ja variseride juurde tagasi ja need küsisid neilt: “Miks te ei toonud Teda kaasa?”
46. Sulased vastasid: “Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene.”
47. Siis variserid vastasid neile: “Kas teiegi olete lasknud end eksitada?
48. Kas on kedagi ülemate või variseride seas, kes on Temasse uskunud?
49. Kuid see rahvajõuk, kes ei tunne Seadust - neetud on nemad!”
50. See, kes varem oli Jeesuse juures käinud ja kes oli üks nende seast, Nikodeemus, ütleb neile:
51. “Ega meie Seadus mõista inimest süüdi, enne kui teda on üle kuulatud ja teada saadud, mida ta on teinud.”
52. Nad vastasid ja ütlesid temale: “Kas sina ka oled Galileast? Uuri järele ja sa näed, et Galileast ei tõuse prohvetit!”
53. Ja igaüks läks oma koju.

8
Abielurikkuja naine
1. Jeesus aga läks Õlimäele.
2. Kuid koidu aegu Ta tuli tagasi templisse ja kõik rahvas tuli Tema juurde ja Ta istus maha ja õpetas neid.
3. Siis aga toovad kirjatundjad ja variserid abielurikkumiselt tabatud naise, panevad ta keskele seisma
4. ja ütlevad Jeesusele: “Õpetaja, see naine tabati abielurikkumise teo pealt.
5. Nüüd aga on Mooses Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?”
6. Aga seda nad ütlesid Teda proovile pannes, et nad saaksid Teda süüdistada. Jeesus aga kummardus ja kirjutas
sõrmega maa peale.
7. Aga kuna nad oma küsimustega peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: “See teie seast, kel ei ole pattu,
visaku esimesena temale kivi.”
8. Ja Ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.
9. Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, alates vanematest, nõnda et Tema jäi üksi ja naine, kes seisis keskel.
10. Aga Jeesus ajas enese sirgu ja ütles temale: “Naine, kus nad on? Kas keegi ei mõistnud sind hukka?”
11. Naine vastas: “Ei keegi, Issand!” Siis ütles Jeesus: “Mina ka ei mõista sind hukka. Mine ja nüüdsest peale ära enam
patusta!”

Jeesus on maailma valgus

12. Siis Jeesus rääkis neile jälle ja ütles: “Mina olen maailma valgus. See, kes minu järel käib, ei kõnni pimeduses, vaid
tal on elu valgus.”
13. Selle peale ütlesid variserid Temale: “Sina tunnistad iseenese kohta. Sinu tunnistus ei ole õige.”
14. Jeesus vastas ja ütles neile: “Isegi kui ma enese kohta tunnistan, on minu tunnistus õige, sest mina tean, kust ma
olen tulnud ja kuhu ma lähen; teie aga ei tea, kust ma tulen ega kuhu ma lähen.
15. Teie mõistate kohut liha järgi, mina ei mõista kohut kellegi üle.
16. Ja kui ma mõistangi kohut, siis on minu otsus õige, sest mina ei ole üksi, vaid olen mina ja Isa, kes on minu saatnud.
17. Aga teie seadusesse on kirjutatud, et kahe inimese tunnistus on õige.
18. Mina olen, kes ma annan tunnistust enese kohta ja minu kohta tunnistab ka Isa, kes minu on saatnud.”
19. Siis nad ütlesid Temale: “Kus on sinu isa?” Jeesus vastas: “Teie ei tea mind ega minu Isa. Kui te mind teaksite, siis
14
 teaksite teie ka minu Isa.”
20. Neid sõnu rääkis Jeesus, õpetades templis aardekambri juures, ja keegi ei võtnud Teda kinni, sest Tema tund ei
olnud veel tulnud.

Jeesus ei pärine sellest maailmast

21. Siis ütles Jeesus neile jälle: “Mina lähen ära ja siis te otsite mind ja te surete oma patu sees. Sinna, kuhu mina lähen,
ei saa teie tulla.”
22. Nüüd ütlesid juudid: “Kas Ta siis tapab end ära, kuna Ta ütleb: sinna, kuhu mina lähen, ei saa teie tulla.”
23. Ja Tema ütles neile: “Teie olete alt, mina olen ülevalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast.
24. Sellepärast ma ütlesin teile, et te surete oma pattudes, sest kui te ei usu, et Mina Olen, te surete oma pattudes.”
25. Nüüd nad ütlesid Temale: “Kes sina siis oled?” Jeesus ütles neile: “Kõigepealt see, mida ma teile seletan.
26. Mul on palju teie kohta öelda ja ka kohut mõista. Aga see, kes minu on saatnud, on tõelik ja mina räägin maailmale
seda, mida ma Temalt olen kuulnud.”
27. Nad ei taibanud, et Ta kõneles neile Isast.
28. Siis ütles neile Jeesus: “Kui te olete Inimese Poja nähtavaks tõstnud, siis te saate aru, et Mina Olen ja et ma ei tee
midagi omast peast, vaid räägin seda, mida Isa on mulle õpetanud.
29. Ja Tema, kes minu on saatnud, on minuga. Ta ei ole jätnud mind üksi, sest mina teen alati seda, mis Temale
meeldib.”
30. Kui Ta seda rääkis, hakkasid paljud Temasse uskuma.

Jeesus ja Aabraham
31. Siis ütles Jeesus juutidele, kes Temasse uskusid: “Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid
32. ja saate tundma tõde ja tõde teeb teid vabaks.”
33. Nemad vastasid: “Me oleme Aabrahami järeltulijad ega ole iial kedagi orjanud! Kuidas sina ütled: te saate vabaks?”
34. Jeesus vastas neile: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: igaüks, kes teeb pattu, on ori.
35. Ori aga ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks.
36. Kui siis nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõeliselt vabad.
37. Ma tean, et te olete Aabrahami lapsed, kuid te otsite võimalust mind tappa, sest minu sõna ei mahu teisse.
38. Mina räägin, mida ma olen näinud Isa juures, aga teie teete seda, mida te olete oma isa juures kuulnud.”
39. Nemad vastasid ja ütlesid Temale: “Meie isa on Aabraham.” Jeesus ütleb neile: “Kui te oleksite Aabrahami lapsed,
siis te teeksite Aabrahami tegusid.
40. Aga nüüd te otsite võimalust mind tappa, mind, kes ma ütlesin teile tõtt, mida ma olen Jumala juures kuulnud.
Aabraham ei teinud nõnda.
41. Teie teete oma isa tegusid.” Nad ütlesid Temale: “Meie ei ole sündinud porduelust; meil on üks isa, see on Jumal.”
42. Jeesus ütles neile: “Kui Jumal oleks teie Isa, siis te armastaksite mind, sest mina olen Jumalast sündinud ja tulnud.
Mina ei ole tulnud iseenesest, vaid Tema on minu saatnud.
43. Miks te ei saa minu keelest aru? Sellepärast, et teie ei suuda kuulda võtta minu sõna.
44. Teie olete oma isast kuradist ja tahate oma isa soove täita. Tema ise on algusest saadik olnud mõrtsukas. Tema ei
seisnud tõe sees, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda omast, sest ta on valetaja ning vale isa.
45. Aga et mina kõnelen tõtt, sellepärast te ei usu mind.
46. Kes teist tõestab mulle pattu? Kui ma aga räägin tõtt, miks te mind siis ei usu?
47. See, kes on Jumalast, kuuleb Jumala kõnet. Teie aga ei kuule sellepärast, et teie ei ole Jumalast.”
48. Juudid vastasid ja ütlesid Temale: “Kas meil ei olnud õigus öelda, et sina oled samaarlane ja et sinus on kuri vaim?”
49. Jeesus vastas: “Minus ei ole kuri vaim, aga ma austan oma Isa, teie aga teotate mind.
50. Aga mina ei otsi au iseendale, on keegi, kes selle eest hoolitseb ja mõistab õigust.
51. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kui keegi paneb tallele minu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi.”
52. Siis ütlesid Temale juudid: “Nüüd on meil selge, et sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid samuti,
aga sina ütled: kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi.
53. Kas sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid samuti on surnud. Kelleks sa ennast
pead?”
54. Jeesus vastas: “Kui ma kiidan iseennast, siis ei ole mu au midagi. See on minu Isa, kes mind kiidab, Tema, kellest
teie ütlete: Ta on meie Jumal.
55. Aga ometi te ei tunne Teda, aga mina tunnen. Ja kui ma ütleksin, et ma Teda ei tunne, siis ma oleksin valetaja nagu
teie. Aga mina tunnen Teda ja hoian alal Tema sõna.
56. Aabraham, teie isa, hõiskas kindlas lootuses näha minu päeva. Ta nägi seda ja rõõmustas.”
57. Nüüd ütlesid juudid Tema vastu: “Sina ei ole veel viiskümmend aastat vana ja sa oled näinud Aabrahami?”
58. Jeesus ütles neile: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: enne, kui Aabraham sündis, Mina Olen!”
15
59. Siis nad võtsid kive, et Teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja läks templist välja.

9
Jeesus teeb terveks pimedalt sündinu
1. Ja edasi minnes nägi Tema inimest, kes oli sündimisest saadik pime.
2. Ja Tema jüngrid küsisid Temalt: “Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või tema vanemad, et ta on sündinud
pimedana?”
3. Jeesus vastas: “Ei ole pattu teinud tema ise ega tema vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.
4. Ma pean tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, nii kaua kui on päev. Tuleb öö, mil keegi ei saa midagi teha.
5. Nii kaua kui mina olen maailmas, olen mina maailma valgus.”
6. Kui Ta seda oli öelnud, sülitas Ta maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga tema silmi,
7. ja ütles temale: “Mine pese end Siloahi tiigis!” ‘Siloah’ on tõlkes ‘Läkitatu’. Siis ta läks ja pesi end ja tuli tagasi
nägijana.
8. Siis ütlesid naabrid ja need, kes teda varem olid näinud, kuna ta kerjas: “Kas see ei ole sama mees, kes istus ja
kerjas?”
9. Ühed ütlesid: “Jah, tema see on.” Teised ütlesid: “Ei ole, aga ta on tema sarnane.” Tema ise ütles: “Mina olen
seesama.”
10. Siis nad ütlesid temale: “Kuidas sinu silmad ometi avanesid?”
11. Tema vastas: “Inimene, keda nimetatakse Jeesuseks, tegi muda ja võidis mu silmi ja ütles mulle: “Mine Siloahi tiigi
äärde ja pese end.” Ma siis läksin, pesin end ja sain nägijaks.”
12. Ja nad ütlesid temale: “Kus ta on?” Tema ütleb: “Ma ei tea.”
13. Nad viisid tema, kes oli olnud pime, variseride juurde.
14. Aga päev, mil Jeesus muda tegi ja tema silmad avas, oli hingamispäev.
15. Omakorda nüüd küsisid variserid temalt, kuidas ta oli saanud nägijaks. Tema aga ütles neile: “Ta pani muda mu
silmadele ja ma pesin end ja nüüd ma näen.”
16. Siis ütlesid mõned variseridest: “See inimene ei ole Jumalast, sest Ta ei pea hingamispäeva.” Teised jälle ütlesid:
“Kuidas saab patustaja inimene teha niisuguseid tunnustähti?” Ja nende vahel oli lõhe.
17. Nüüd ütlevad nad pimedale uuesti: “Mida ütled sina Tema kohta, et Ta avas sinu silmad?” Tema aga ütles: “Ta on
prohvet!”
18. Nii ei tahtnud juudid uskuda, et see inimene oli olnud pime ja saanud nägijaks, kuni nad olid kutsunud selle
vanemad, kes oli nägijaks saanud,
19. Ja nad küsisid neilt: “Kas see on teie poeg, kellest te ütlete, et ta sündis pimedana? Kuidas ta siis praegu näeb?”
20. Vanemad sellepeale vastasid ja ütlesid: “Me teame, et see on meie poeg ja et ta sündis pimedana.
21. Aga kuidas ta nüüd näeb, seda me ei tea, ega tea ka seda, kes ta silmad avas. Küsige tema enda käest. Ta on küllalt
vana, ta võib ise enda eest rääkida.”
22. Ta vanemad rääkisid nõnda, sest nad kartsid juute, sest juudid olid juba nii kokku leppinud, et kes iganes Teda
Messiaks tunnistab, heidetakse sünagoogist välja.
23. Sellepärast ütlesid vanemad: “Ta on küllalt vana, küsige tema enda käest.”
24. Nad kutsusid nüüd teist korda inimese, kes oli olnud pime, ja ütlesid temale: “Anna Jumalale au! Me teame, et see
inimene on patune.”
25. Tema aga vastas: “Kas Ta on patune või mitte, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: et ma olin pime ja et ma nüüd
näen.”
26. Nüüd nad ütlesid temale: “Mis Ta sulle siis tegi? Kuidas Ta avas su silmad?”
27. Tema vastas neile: “Ma juba ütlesin teile, aga te ei võtnud kuulda. Miks te tahate seda uuesti kuulda? Kas siis teie
ka tahate Tema jüngriteks hakata?”
28. Siis nad sõimasid teda ja ütlesid: “Sina ise oled Tema jünger, meie aga oleme Moosese jüngrid.
29. Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, sellest siin me ei tea, kust Ta tuleb.”
30. Mees vastas ja ütles neile: “See ongi imelik, et teie ei tea, kust Ta on, ja ometi avas Ta mu silmad.
31. Me teame, et Jumal ei kuula patustajaid, aga kui keegi Teda austab ja teeb Tema tahtmist, siis Tema kuuleb teda.
32. Ilmaski pole veel kuuldud, et keegi oleks avanud silmad pimedalt sündinule.
33. Kui see inimene ei oleks Jumalast, siis ei saaks Ta midagi teha.”
34. Nemad vastasid ja ütlesid temale: “Sina oled tervenisti pattudes sündinud ja sina tuled meid õpetama!” Ja nad
viskasid ta välja.
35. Jeesus sai kuulda, et nad olid tema välja visanud ja kui Ta teda kohtas, ütles Ta temale: “Kas sa usud Inimese
Pojasse?”
16
36. See vastas ja ütles: “Aga kes see on, Issand, et ma Temasse usuksin?”
37. Jeesus ütles temale: “Sa nägid Teda ja see, kes sinuga räägib, on seesama.”
38. Siis tema ütles: “Ma usun, Issand!” ja kummardas Teda.
39. Siis Jeesus ütles: “Ma tulin siia maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema ja need, kes
näevad, jääksid pimedaks.”
40. Mõned variserid, kes olid Tema juures, kuulsid seda ja ütlesid Temale: “Kas meiegi oleme pimedad?”
41. Jeesus ütles neile: “Kui te oleksite pimedad, siis ei oleks teil pattu. Aga nüüd te ütlete: meie näeme. Teie patt jääb.

10
Hea karjane
1. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel.
2. Aga see, kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane.
3. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad tema häält. Ta hüüab oma lambaid nimepidi ja viib nad välja.
4. Kui ta on kõik omad välja ajanud, kõnnib ta nende ees ning lambad järgnevad temale, sest nad tunnevad tema häält.
5. Aga võõrale nad ei järgne, vaid jooksevad tema eest ära, sest nad ei tunne võõraste häält.”
6. Jeesus rääkis neile selle mõistujutu, aga nemad ei taibanud, mis see oli, millest Ta neile rääkis.
7. Siis ütles Jeesus jälle: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: mina olen uks lammastele.
8. Kõik, kes tulid enne mind, on vargad ja röövlid, kuid lambad ei ole neid kuulanud.
9. Mina olen uks. Kui keegi astub sisse minu kaudu, siis ta pääseb, ta võib käia sisse ja välja ja leida karjamaad.
10. Varas tuleb ainult tapma ja hävitama. Mina tulin selleks, et neil oleks elu ja et neil oleks seda ülirohkesti.
11. Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu oma lammaste eest.
12. Aga palgaline, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb, et hunt tuleb, jätab lambad sinnapaika ja
põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali.
13. Ta on ju palgaline ega hooli lammastest.
14. Mina olen hea karjane, mina tunnen omi ja minu omad tunnevad mind,
15. nagu Isa mind tunneb ja mina tunnen Isa, ja ma annan oma elu oma lammaste eest.
16. Ja mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast, ka need pean ma enda juurde tooma ja nad kuulevad mu häält
ja nõnda saab üks kari ja üks karjane.
17. Isa armastab mind sellepärast, et ma annan oma elu, et teda jälle tagasi võtta.
18. Keegi ei võta teda minult ära, mina ise annan ta omal tahtel. Mul on võim teda anda ja mul on võim teda jälle tagasi
võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt.”
19. Siis tekkis jälle juutide seas lõhe nende sõnade pärast.
20. Paljud neist ütlesid: “Temas on kuri vaim ja Ta jampsib. Mis te Teda kuulate!”
21. Teised ütlesid: “Need ei ole kurjast vaimust vaevatu sõnad. Kas siis kuri vaim võib avada pimeda silmi?”

Jumala poeg
22. Pärast peeti Jeruusalemmas templi uuendamise pühi. Oli talv.
23. Ja Jeesus kõndis templis Saalomoni sammaskäigus.
24. Siis juudid piirasid Ta ümber ja ütlesid Temale: “Kui kaua pead sa meie hinge veel kahevahel? Kui sina oled
Messias, siis ütle seda meile selgesti välja!”
25. Jeesus vastas neile: “Ma ütlesin teile juba, aga teie ei usu. Teod, mida ma teen oma Isa nimel, need annavad minust
tunnistust.
26. Aga teie ei usu, sest teie ei ole minu lammaste seast.
27. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle.
28. Mina annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ja keegi ei kisu neid minu käest ära.
29. Minu Isa, kes need mulle andis, on kõigist kõige suurem ja keegi ei suuda röövida Isa käest.
30. Mina ja Isa oleme üks.”
31. Jälle kandsid juudid kokku kive, et Teda nendega surnuks visata.
32. Jeesus vastas neile: “Ma olen teile näidanud palju häid tegusid Isa käest. Millise pärast neist tegudest tahate te mind
kividega surnuks visata?”
33. Juudid vastasid Temale: “Ega me sind mingi hea teo pärast kividega ei viska, vaid teotamise pärast, sest sina, kes sa
oled inimene, teed ennast Jumalaks.”
34. Jeesus vastas neile: “Kas teie Seaduses ei ole kirjutatud: Mina olen öelnud: teie olete jumalad!?
35. Kui Tema nimetab jumalaiks neid, kelle jaoks Jumala sõna on antud - ja Pühakirja ei saa teha tühjaks! –

17
36. kuidas siis ütlete teie sellele, kelle Isa on pühitsenud ja maailma saatnud: “Sa teotad!”, kuna ma ütlesin, et ma olen
Jumala Poeg.
37. Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind.
38. Aga kui ma neid teen ja kui te mind ei taha uskuda, siis uskuge tegusid, et te ära tunneksite ning aru saaksite, et
minus on Isa ja et mina olen Isas.”
39. Selle peale otsisid nad jälle võimalust Teda kinni võtta, aga Tema libises jälle nende käest.

Teispool Jordanit
40. Ja Ta läks jälle tagasi sinnapoole Jordanit; paika, kus Johannes oli hakanud ristima, ning jäi sinna.
41. Ja paljud tulid Tema juurde ning ütlesid: “Johannes ei teinud ühtegi tunnustähte, aga kõik, mis ta ütles selle inimese
kohta, on tõsi.”
42. Ja paljud uskusid Temasse seal.

11
Teade Laatsaruse surmast
1. Aga seal oli keegi haige, Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta külast.
2. Maarja aga oli see, kes võidis Issandat salviga ja kuivatas Tema jalgu oma juustega; tema vend Laatsarus oligi
haige.
3. Õed saatsid nüüd Jeesusele sõna: “Issand, vaata, see, keda Sa armastad, on haige.”
4. Seda kuuldes ütles Jeesus: “See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala auhiilguseks, et selle kaudu saaks au Jumala
Pojale.”
5. Aga Jeesus armastas Martat ja tema õde ja Laatsarust.
6. Kui Ta nüüd kuulis, et Laatsarus on haige, jäi Ta veel kaheks päevaks sinna, kus Ta oli.
7. Pärast seda ütleb Ta jüngritele: “Läheme jälle Juudamaale.”
8. Jüngrid ütlevad Temale: “Rabi, alles hiljuti tahtsid juudid sind kividega surnuks visata ja nüüd lähed sa sinna
tagasi?”
9. Jeesus vastas: “Kas päevas ei ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päeva ajal, siis ta ei komista, sest ta näeb selle
maailma valgust.
10. Kui ta aga kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.”
11. Ta rääkis nõnda ja lisas siis: “Meie sõber Laatsarus magab, kuid ma lähen teda unest äratama.”
12. Siis ütlesid Temale jüngrid: “Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks.”
13. Kuid Jeesus oli kõnelnud tema surmast, nemad aga mõtlesid, et Ta räägib unne suikumisest.
14. Nüüd siis ütles Jeesus selge sõnaga: “Laatsarus on surnud.
15. Ja mul on hea meel teie pärast, et mind ei olnud seal, et teie usuksite. Aga läheme nüüd tema juurde.”
16. Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, teistele jüngritele: “Lähme meiegi, et surra koos temaga.”

Laatsaruse ülesäratamine
17. Jeesus tuli siis ja leidis Laatsaruse, kes oli juba neli päeva hauas olnud.
18. Betaania oli aga Jeruusalemma lähedal, umbes viieteistkümne staadioni kaugusel.
19. Palju juute oli tulnud Marta ja Maarja juurde neid lohutama venna pärast.
20. Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus tuleb, läheb ta kohe Talle vastu. Aga Maarja istus kodus.
21. Siis ütles Marta Jeesusele: “Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud!
22. Aga ma tean, et veel praegu annab Jumal sulle, mida sa iganes Jumalalt palud.”
23. Jeesus ütleb temale: “Sinu vend tõuseb üles.”
24. Marta ütleb Temale: “Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmisel, viimsel päeval.”
25. Jeesus ütleb temale: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, ka siis, kui ta sureb.
26. Ja keegi, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sina usud seda?”
27. Marta ütleb Temale: “Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.”
28. Ja kui ta seda oli öelnud, läks ta ja kutsus oma õe Maarja, öeldes talle tasa: “Õpetaja on siin ja kutsub sind.”
29. Seda kuuldes tõusis Maarja kiiresti üles ja läks Temale vastu;
30. sest Jeesus ei olnud veel jõudnud külasse, vaid viibis alles seal, kus Marta Teda oli kohanud.
31. Kui nüüd juudid, kes olid tema juures kodus teda trööstimas, nägid, et Maarja tõuseb kiiresti ja läheb välja, siis
läksid nad temale järele, arvates, et ta läheb hauale nutma.
32. Kui nüüd Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta Teda nähes Tema jalge ette maha ja Ütles Temale: “Issand,

18
 kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud!”
33. Kui nüüd Jeesus nägi teda ja temaga kaasatulnud juute nutmas, siis läbis värin Tema vaimu ja Tema süda sai
rahutuks.
34. Ja Ta ütles: “Kuhu te panite tema?” Nemad ütlevad Temale: “Issand, tule ja vaata!”
35. Jeesus nuttis.
36. Siis ütlesid juudid: “Vaata, kuidas Ta teda armastas!”
37. Aga mõned nende seast ütlesid: “Kas Ta ei võinud, Tema, kes ometi pimeda silmad avas, teha nii, et see inimene ei
oleks surnud?”
38. Eneses jälle värinat tundes läks Jeesus haua juurde. See oli koobas ja kivi oli selle peal.
39. Jeesus ütleb: “Tõstke kivi ära.” Surnu õde Marta ütleb Temale: “Issand, ta haiseb juba, sest ta on seal juba neljandat
päeva.”
40. Jeesus ütleb temale: “Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usud, siis näed sa Jumala auhiilgust?”
41. Siis nad võtsid kivi ära, ja Jeesus tõstis silmad üles ning ütles: “Isa, ma tänan Sind, et Sa oled mind kuulnud!
42. Mina teadsin, et Sa kuuled mind alati, aga ma ütlesin seda rahvahulga pärast, kes minu ümber seisab, et nad usuksid,
et Sina oled minu saatnud.”
43. Ja kui Ta seda oli öelnud, hüüdis ta valju häälega: “Laatsarus, tule välja!”
44. Ja surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega seotud ja nägu mässitud higirätikusse. Jeesus ütleb neile: “Päästke ta lahti
ja laske tal minna.”

Sanhedrin otsustab Jeesuse hukata

45. Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mida Tema oli teinud.
46. Aga mõned neist läksid variseride juurde ja rääkisid neile, mida Jeesus oli teinud.
47. Sellepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku sanhedrini koosoleku ja ütlesid: “Mis me teeme? Sest see
inimene teeb ju palju tunnustähti.
48. Kui me jätame Ta rahule, siis hakkavad kõik Temasse uskuma, ja siis tulevad roomlased ja hävitavad meie koha ja
meie rahva.”
49. Aga üks neist, Kaivas, kes oli selleks aastaks ülempreester, ütles neile: “Teie ei saa millestki aru.
50. Te ei mõtle, et teile on tulusam, et üks inimene sureb rahva eest ja et kogu rahvas ei häviks.”
51. Aga seda ta ei öelnud omast peast, vaid selle aasta ülempreestrina ta ennustas, et Jeesus peab surema rahva eest;
52. ja mitte ainult selle rahva pärast, vaid ka selleks, et koguda ühtekokku laiali pillatud Jumala lapsi.
53. Sellest päevast peale otsustasid nad Jeesuse ära tappa.
54. Sellepärast ei näidanud Jeesus end enam avalikult juutide seas, vaid läks sealt ära kohta, mis asub kõrbe lähedal,
linna, mille nimeks on Efraim, ja jäi sinna koos oma jüngritega.
55. Aga juutide paasapühad olid lähedal ja sellest maakohast läksid paljud üles Jeruusalemma end paasapühade jaoks
puhastama.
56. Nad otsisid Jeesust ja ütlesid üksteisele templis seistes: “Mis te arvate? Kas Ta üldse tuleb pühadeks?”
57. Aga ülempreestrid ja variserid olid andnud käsu, et kui keegi peaks teadma, kus Jeesus on, et see siis annaks Ta üles,
nii et nad saaksid Ta kinni võtta.

12
Betaania salvimine
1. Kuus päeva enne paasapühi tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud.
2. Seal tehti Temale söömaaeg ja Marta teenis. Laatsarus oli üks neist, kes viibis koos Temaga lauas.
3. Maarja võttis nüüd naela ehtsat hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ja koda
täitus salvi lõhnast.
4. Aga üks Tema jüngritest, Juudas Iskariot, kes pidi Teda ära andma, ütleb:
5. “Miks seda salvi ei ole müüdud kolmesaja teenari eest ja raha antud vaestele?”
6. Aga seda ta ei öelnud mitte sellepärast, et ta oleks hoolinud vaestest, vaid sellepärast, et ta oli varas, ja kuna tema
käes oli kukkur, võttis ta sealt, mis sinna sisse pandi.
7. Siis ütles Jeesus: “Jäta ta rahule, et ta seda hoiaks minu matmise päevaks.
8. Vaeseid on teie juures alati, mind aga ei ole teil alati.”
9. Siis sai suur hulk juute teada, et Jeesus on seal ja nad tulid, mitte ainult Jeesuse pärast, vaid ka et näha Laatsarust,
kelle Ta oli surnuist üles äratanud.
10. Siis ülempreestrid kavatsesid ka Laatsaruse ära tappa,

19
11. sest tema pärast tõmbusid paljud juudid tagasi ja hakkasid Jeesusesse uskuma.

Messias sõidab Jeruusalemma

12. Järgmisel päeval, kui pühadeks kogunenud rahvahulk sai teada, et Jeesus tuleb Jeruusalemma,
13. võtsid nad palmioksi ja läksid Temale vastu, hüüdes: Hoosanna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel,
Iisraeli kuningas!
14. Aga Jeesus leidis eeslisälu ja istus selle selga nõnda, nagu on kirjutatud:
15. Ära karda, Siioni tütar! Vaata, su kuningas tuleb istudes eeslisälu seljas.
16. Tema jüngrid ei mõistnud seda alguses, aga kui Jeesus oli auhiilguse saanud, siis tuli neile meelde, et see oli
kirjutatud Tema kohta ja et nad Temale seda olid teinud.
17. Nõnda andis Temast tunnistust rahvahulk, kes oli Tema juures, kui Ta Laatsaruse hauast välja kutsus ja surnuist
üles äratas.
18. Ja ka sellepärast tuli rahvahulk Talle vastu, et ta oli kuulnud, et Tema oli selle tunnustähe teinud.
19. Nüüd siis ütlesid variserid isekeskis: “Näete nüüd, et te ei saa millegagi hakkama. Vaata, kogu maailm jookseb
Talle järele.”

Jeesuse auhiilgus tuleb surma kaudu

20. Aga seal oli ka kreeklasi nende seas, kes olid pühadeks sinna tulnud Jumalat kummardama.
21. Need tulid nüüd Filippuse juurde, kes oli pärit Betsaidast Galileas, ja palusid teda, öeldes: “Isand, me tahame näha
Jeesust!”
22. Filippus tuleb ja ütleb seda Andreasele. Ja siis tulevad Andreas ja Filippus ja ütlevad seda Jeesusele.
23. Siis Jeesus vastab neile, öeldes: “On tulnud tund, et anda auhiilgust Inimese Pojale.
24. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kui nisuiva langeb maasse ja ei sure, siis ta jääb üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab
palju vilja.
25. Kes oma elu armastab, see kaotab tema, aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab teda igaveseks eluks.
26. Kui keegi tahab mind teenida, siis käigu ta minu järel, ja seal, kus olen mina, sinna saab ka minu teenija. Kui keegi
mind teenib, siis austab teda minu Isa.
27. Nüüd on mu hing rahutu. Ja mida ma pean ütlema? Isa, päästa mind sellest tunnist. Aga selleks ma ju astusingi
sellesse tundi.
28. Isa, anna oma nimele auhiilgust.” Siis tuli hääl taevast: “Ma olen Temale auhiilgust andnud ja annan Temale veel.”
29. Rahvahulk, kes seisis juures ja kuulis, arvas siis, et kõu müristas. Teised jälle ütlesid: “Ingel rääkis Temaga.”
30. Jeesus vastas ja ütles: “See hääl ei kostnud minu, vaid teie pärast.
31. Nüüd on kohtumõistmine selle maailma üle, nüüd kihutatakse selle maailma vürst välja.
32. Ja kui mina olen maa pealt üles tõstetud, siis tõmban ma kõik enese juurde.”
33. Aga Tema ütles seda, et märku anda, millist surma Ta peab surema.
34. Rahvahulk vastas Temale siis: “Me oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igaveseks. Kuidas sina siis ütled:
Inimese Poega peab üles tõstma? Kes siis on see Inimese Poeg?”
35. Jeesus ütles neile siis: “Valgus on veel mõnda aega teie seas. Kõndige nii kaua, kui teil on veel valgust, et teid ei
tabaks pimedus. See, kes pimeduses kõnnib, ei tea, kuhu ta läheb.
36. Nii kaua, kui teil on valgus, uskuge valgusesse, et te saaksite valguse lasteks.” Seda rääkis Jeesus ja läks ning peitis
end nende eest.

Sõna mõistab kohut

37. Kuigi Ta oli teinud nende silma all nii palju tunnustähti, ei uskunud nad siiski Temasse.
38. Et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta on öelnud: Issand, kes on uskunud meie kuulutust? Ja kellele on
ilmutatud Issanda käsivars?
39. Nad ei suutnud uskuda sellepärast, et Jesaja ütleb veel:
40. Ta on pimestanud nende silmad ja kõvaks teinud nende südame, et nad silmadega ei näeks ega südamega mõistaks
ega pöörduks ümber ja et ma võiksin neid terveks teha.
41. Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse auhiilgust ja rääkis Temast.
42. Paljud siiski, ka ülemate seas, uskusid Temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid sünagoogist
välja ei heidetaks,
43. sest nad hindasid inimeste au enam kui Jumala auhiilgust.
44. Aga Jeesus hüüdis valjusti ja ütles: “Kes minusse usub, see ei usu minusse, vaid Temasse, kes minu on saatnud,
45. ja kes mind näeb, see näeb Teda, kes minu on saatnud.
46. Mina olen tulnud maailma valguseks, et ükski, kes minusse usub, ei jääks pimedusse.
47. Ja kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, mina tema üle kohut ei mõista, sest ma ei ole tulnud maailma üle
20
 kohut mõistma, vaid maailma päästma.
48. Kes mind eemale tõukab ega võta vastu mu sõnu, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see
mõistab tema üle kohut viimsel päeval,
49. sest mina ei ole rääkinud omast peast, vaid Isa, kes minu on saatnud, on ise andnud mulle käsu, mida ma pean
ütlema ja mida ma pean rääkima.
50. Ja ma tean, et Tema käsk on igavene elu. See, mida ma siis räägin, seda ma räägin nõnda, nagu Isa mulle on
öelnud.”

13
Viimane õhtu jüngritega: jalgade pesemine
1. Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et Tema tund oli tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis Tema,
kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid otsani.
2. Ja õhtusöömaajal, kui kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti Siimona poja südamesse kavatsuse Teda ära anda,
3. ja teades, et Isa on andnud Tema kätte kõik ja et Ta on tulnud Jumala juurest ning läheb tagasi Jumala juurde,
4. tõuseb Jeesus õhtusöömaajalt üles, paneb oma kuue ära, võtab rätiku ning seob selle endale vööle.
5. Siis valab Ta vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ning kuivatama neid rätikuga, mis Temal oli vööl.
6. Ta tuleb nüüd Siimon Peetruse juurde. See ütleb Temale: “Kas sina, Issand, tahad pesta minu jalgu?”
7. Jeesus vastas ja ütles temale: “Mida mina teen, seda sa praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru.”
8. Peetrus ütleb Temale: “Ei, mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!” Jeesus vastab talle: “Kui mina sind ei pese, siis
ei ole sul osa minuga.”
9. Siimon Peetrus ütleb Temale: “Issand, siis mitte ainult mu jalgu, vaid ka käsi ja pead.”
10. Jeesus ütleb temale: “Sellel, kes on puhtaks pestud, ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie
olete puhtad, aga mitte kõik.”
11. Sest Ta teadis, kes Tema ära annab, sellepärast Ta ütleski: “Teie kõik ei ole puhtad.”
12. Kui Ta nüüd oli nende jalad pesnud ja oma kuue võtnud ning jälle lauda istunud, ütles Ta neile: “Kas te saate aru,
mida ma olen teile teinud?
13. Te hüüate mind ‘Õpetaja’ ja ‘Issand’, ja seda te ütlete õigesti, sest seda ma olen.
14. Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis peate teiegi pesema üksteise jalgu.
15. Sest ma andsin teile eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teinud teile.
16. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: ori ei ole suurem kui tema isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud.
17. Kui te seda teate, siis te olete õnnelikud, kui te ka nõnda teete.
18. Ma ei ütle seda teie kõikide kohta. Mina tean, keda ma olen valinud. Kuid Kiri peab minema täide: Kes minu leiba
sööb, on tõstnud oma kanna minu vastu.
19. Ma ütlen teile seda juba praegu, enne kui see sünnib, et kui see sünnib, siis te usuksite, et Mina Olen.
20. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu
minu, see võtab vastu Tema, kes on minu saatnud.”

Äraandja Juudas
21. Kui Jeesus seda oli öelnud, kohkus Tema vaimus ja tunnistas: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: üks teie seast annab mu
ära.”
22. Jüngrid vaatasid nõutult üksteisele otsa ega osanud arvata, kellest Ta kõneleb.
23. Üks Tema jüngritest, see, keda Jeesus armastas, oli lauas Tema kõrval, toetudes Temale.
24. Siimon Peetrus annab nüüd sellele märku, et küsida: “Kes see on, kellest Ta räägib?”
25. Jünger kummardub siis Jeesuse rinnale ja ütleb Temale: “Issand, kes see on?”
26. Jeesus vastab: “Tema on see, kellele ma ulatan kastetud palukese.” Siis Ta kastis leivapalukese ja andis selle Juudas
Iskariotile, Siimona pojale.
27. Kui nüüd Juudas oli selle võtnud, läks saatan temasse. Siis Jeesus ütleb temale: “Mida sa teed, tee seda ruttu!”
28. Keegi neist, kes olid Temaga lauas, ei saanud aru, miks Ta seda ütles.
29. Kuna Juudase käes oli rahakott, siis arvasid mõned, et Jeesus tahab talle öelda: “Osta, mida meil on pühadeks vaja”
või “anna midagi vaestele”.
30. Kui Juudas oli nüüd võtnud palukese vastu, läks ta kohemaid välja. Oli öö.

21
 Armastuse käsk
31. Kui nüüd Juudas oli välja läinud, ütles Jeesus: Nüüd on Inimese Poeg saanud au ja Jumal on saanud au Temas.
32. Kui Jumal on saanud au Temas, siis annab Jumal ka iseendale au Temas, ja varsti annab Ta au ka Temale.
33. Lapsukesed, ma olen teiega veel ainult pisut aega. Te hakkate mind otsima ja nagu ma ütlesin juutidele: kuhu mina
lähen, sinna ei saa teie tulla. Ja nõnda ütlen ma praegu ka teile.
34. Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist. Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist.
35. Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui teil on armastust üksteise vastu.”
36. Siimon Peetrus ütleb Temale: “Issand, kuhu sa lähed?” Jeesus vastab: “Kuhu mina lähen, sinna ei saa sina nüüd
järele tulla, aga sa tuled hiljem.”
37. Peetrus ütleb Temale: “Issand, miks ma ei saa praegu sinuga kaasa minna? Ma annan oma elu sinu eest.”
38. Jeesus vastab: “Kas sina annad oma elu minu eest? Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle: kukk ei laula enne, kui sa oled
mind juba kolm korda maha salanud.

14
Tee Isa juurde
1. Teie süda ärgu saagu rahutuks. Te usute Jumalasse, uskuge ka minusse.
2. Minu Isa majas on palju asupaiku. Kui see nõnda ei oleks, siis ma oleksin seda teile öelnud, sest ma lähen teile seal
aset valmistama.
3. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, siis tulen ma tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi
oleksite seal, kus mina olen.
4. Ja kuhu ma lähen, sinna teate teie teed.”
5. Toomas ütleb Temale: “Issand, meie ei tea, kuhu sa lähed; kuidas me siis võime teada teed?”
6. Jeesus ütleb temale: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Keegi ei jõua Isa juurde muidu kui minu kaudu.
7. Kui te mind tunneksite, siis tunneksite te ka minu Isa. Te tunnete Teda juba praegu ja olete Teda näinud.”
8. Filippus ütles Temale: “Issand, näita meile Isa ja sellest on meile küllalt.”
9. Jeesus ütleb temale: “Nii kaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus! Kes on näinud
mind, see on näinud Isa. Kuidas sa võid öelda: “Näita meile Isa!”?
10. Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja et Isa on minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma omast peast; Isa, kes
on minus, teeb ise oma tegusid.
11. Uskuge mind, et mina olen Isas ja et Isa on minus. Uskuge seda vähemalt minu tegude pärast.
12. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kes minusse usub, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja teeb neist veel
suuremaid, sest mina lähen Isa juurde,
13. ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks auhiilguse Pojas.
14. Kui te minult palute midagi minu nimel, siis ma teen seda.
15. Kui te mind armastate, siis peate te minu käske.
16. Ja mina palun Isa ja Tema annab teile teise Lohutaja, et Tema jääks teiega igavesti,
17. Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe Teda ega tunne Teda ära. Aga teie tunnete Teda, sest Ta
viibib teie juures; ja Ta tuleb teie sisse.
18. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.
19. Veel pisut aega ja maailm ei näe mind enam; aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie elate.
20. Sel päeval te saate aru, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teie sees.
21. See, kellel on minu käsud ja kes neid peab, see armastab mind. Ja seda, kes armastab mind, seda armastab minu Isa;
ja mina armastan teda ja näitan ennast temale.”
22. Juudas, ei mitte Iskariot, ütleb Temale: “Issand, kuidas see tuleb, et sa annad end näha meile, kuid mitte maailmale?”
23. Jeesus vastas temale: '‘Kui keegi mind armastab, siis ta peab minu sõna ja minu Isa armastab teda ja me tuleme
tema juurde ja teeme tema juures oma koja.
24. See, kes mind ei armasta, ei pea minu sõna. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on
saatnud.
25. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides.
26. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, Tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida
ma teile olen öelnud.
27. Ma jätan teile rahu, ma annan teile oma rahu. Mina ei anna teile seda mitte nõnda, nagu maailm seda annab. Teie
süda ärgu saagu rahutuks ega ehmatagu.
28. Te kuulsite, et ma ütlesin teile: ma lähen ära ja tulen teie juurde tagasi. Kui te mind armastate, siis te rõõmustate

22
 selle üle, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.
29. Ja nüüd ma ütlesin teile seda enne, kui see sünnib, et te usuksite, kui see on sündinud.
30. Ma ei räägi teiega enam palju, sest maailma vürst tuleb ja temal ei ole mingit voli minu kallal,
31. kuid maailm peab teadma, et mina armastan Isa ja teen nõnda, nagu Isa mind on käskinud. Tõuske, läheme siit
minema!”

15
Tõeline viinapuu
1. “Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on aednik.
2. Iga oksa, mis ei kanna vilja minu küljes, Ta lõikab ära ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks veel
rohkem vilja.
3. Teie olete juba puhtad sõna pärast, mida ma teile olen rääkinud.
4. Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei suuda kanda vilja iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka
teie mitte, kui te ei jää minu külge.
5. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. See, kes minusse jääb ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest ilma
minuta ei suuda te midagi teha.
6. See, kes ei jää minu külge, visatakse välja nagu oks ja ta kuivab. Ja need oksad korjatakse kokku ja visatakse tulle ja
nad põlevad ära.
7. Kui te jääte minu külge ja minu sõnad jäävad teie sisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile.
8. Selles on minu Isa auhiilgus, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks.
9. Nagu Isa mind on armastanud, nõnda olen ka mina teid armastanud. Jääge minu armastusse!
10. Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään Tema
armastusse.
11. Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja et teie rõõm saaks täielikuks.
12. See siin on minu käsk: armastage üksteist, nagu mina olen teid armastanud!
13. Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab oma elu sõprade eest.
14. Teie olete minu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.
15. Ma ei nimeta teid enam teenijaiks, sest teenija ei tea, mida tema isand teeb. Teid ma olen nimetanud sõpradeks, sest
kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt, olen ma teile teada andnud.
16. Mitte teie ei ole mind valinud, aga mina olen teid valinud ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et
teie vili jääks ja et Isa teile annaks, mida te iganes palute minu nimel.
17. Seda ma teil käsin: armastage üksteist!

Kui maailm teid vihkab

18. Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid.
19. Kui te oleksite maailmast, siis maailm seda armastaks, mis talle kuulub. Aga sellepärast, et teie ei ole maailmast ja
et ma teid olen maailma seest valinud, sel põhjusel vihkab teid maailm.
20. Pidage meeles sõna, mis ma teile olen öelnud: teenija ei ole suurem kui tema isand. Kui nad mind on taga kiusanud,
siis kiusavad nad ka teid taga. Kui nad on minu sõna pidanud, siis peavad nad ka teie sõna.
21. Kuid kõike seda teevad nad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne Teda, kes minu on saatnud.
22. Kui ma ei oleks tulnud ja neile rääkinud, siis ei oleks neil pattu, aga nüüd ei ole nende patul ühtegi vabandust.
23. See, kes mind vihkab, see vihkab ka minu Isa.
24. Kui ma ei oleks nende keskel teinud tegusid, mida ei ole teinud ükski teine, siis ei oleks neil pattu. Aga nüüd nad on
näinud ja vihkavad nii mind kui minu Isa.
25. Kuid sõna pidi täide minema, nagu on kirjutatud nende Seadusesse: nad on mind vihanud põhjuseta.
26. Kui Lohutaja on tulnud, kelle ma saadan teile Isa juurest, Tõe Vaim, kes tuleb Isalt, siis Tema tunnistab minust.
27. Ja teiegi tunnistate, sest te olete olnud minuga algusest peale.

23
16
Püha Vaim tuleb ja juhib
1. Seda ma olen rääkinud teile selleks, et see teile meelepaha ei valmistaks.
2. Nad ajavad teid sünagoogidest välja. Ja tuleb aeg, mil igaüks, kes teid tapab, arvab, et ta teeb sellega Jumalale
meeldiva anni.
3. Ja seda nad teevad, sest nad ei ole tundnud ära ei Isa ega mind.
4. Aga seda olen ma teile rääkinud selleks, et kui see tund tuleb, siis tuleks teile meelde, et ma olen teile seda öelnud.
Seda ma ei öelnud teile kohe alguses, sest ma olin koos teiega.
5. Aga nüüd ma lähen Tema juurde, kes minu saatis, ja keegi teist ei küsi minult: “Kuhu sa lähed?”
6. Kuid sellepärast, et ma teile seda rääkisin, on kurbus täitnud teie südame.
7. Ometi ütlen ma teile tõtt: teile on parem, et ma lähen, sest kui ma ei lähe, siis ei tule Lohutaja teie juurde. Aga kui
ma lähen ära, siis ma saadan Ta teie juurde.
8. Ja kui Ta tuleb, siis Ta toob maailmale selgust patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta.
9. Patu kohta - et nad ei usu minusse;
10. õiguse kohta - et ma lähen Isa juurde ja et teie mind enam ei näe;
11. aga kohtu kohta - et selle maailma vürst on süüdi mõistetud.
12. Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei jõua seda praegu kanda.
13. Aga kui Tema, Tõe Vaim, tuleb, siis juhib Ta teid kõigesse Tõesse, sest Tema ei kõnele iseenesest, vaid Ta räägib,
mida Ta kuuleb, ja Ta kuulutab teile asju, mis peavad tulema.
14. Tema on see, kes annab mulle au, sest Ta võtab sellest, mis on minu oma, ja kuulutab seda teile.
15. Kõik, mis Isal on, kuulub minule, sellepärast ma ütlesin, et Ta võtab sellest, mis on minu oma, ja kuulutab teile.

Kristuse jälletulemine
16. Veel pisut aega ja te ei näe mind enam, ja veel pisut aega ja te näete mind jälle.”
17. Siis mõned Tema jüngrid ütlesid üksteisele: “Mida see tähendab, mis Ta meile ütleb: “Veel pisut aega ja te ei näe
mind enam, ja veel pisut aega ja te näete mind jälle” ja “ma lähen Isa juurde”?
18. Nad ütlesid siis: “Mida tähendab see ‘veel pisut aega’? Me ei tea, mida Ta räägib.”
19. Jeesus sai aru, et nad tahtsid Temalt midagi küsida ja ütles neile: “Te arutate omavahel seda, mis ma ütlesin: veel
pisut aega ja te ei näe mind enam, ja veel pisut aega ja te näete mind jälle.
20. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: te kaebate ja nutate, aga maailm on rõõmus. Teid tehakse kurvaks, kuid teie kurbus
läheb rõõmuks.
21. Kui naine toob last ilmale, siis ta kannatab, sest tema tund on tulnud. Aga kui ta on sünnitanud lapse, siis ta ei
mäletagi enam oma vaeva rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma.
22. Nüüd on teilgi kurbust, aga kui ma näen teid jälle, saab teie süda rõõmsaks ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.
23. Ja sel päeval ei ole teil enam küsimusi millegi kohta. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: mida te iganes palute Isalt minu
nimel, seda Ta annab teile.
24. Tänini te ei ole midagi palunud minu nimel. Paluge ja te saate, et teie rõõm oleks täielik.
25. Seda ma olen rääkinud teile mõistu. Tuleb tund, mil ma ei räägi teile enam mõistu, vaid kuulutan teile Isast
avalikult.
26. Sel päeval te palute minu nimel ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest.
27. Sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen Jumalast välja läinud.
28. Ma olen Isast välja läinud ja tulnud maailma, nüüd ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.”
29. Tema jüngrid ütlevad: “Vaata, nüüd sa räägid täie selgusega ega ütle mingit mõistusõna.
30. Nüüd me teame, et sina tead kõike ja et sul ei ole vaja, et keegi sinu käest küsiks. Sellepärast me usume, et sina oled
tulnud Jumalast.”
31. Jeesus vastas: “Praegu te usute?
32. Vaata, tuleb tund ja ta ongi juba tulnud, mil teid aetakse laiali, igaüks ise kanti ja te jätate mu üksi. Aga ometi ma ei
ole üksi, sest Isa on minuga.
33. Seda ma olen teile ütelnud, et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil hädasid, aga pidage vastu, mina olen maailma
ära võitnud.”

24
17
Ülempreesterlik palve uue püha rahva eest
1. Seda rääkis Jeesus. Ja Ta tõstis oma silmad taeva poole ja ütles: “Isa, tund on tulnud, anna oma Pojale au, et Poeg
annaks Sinule au,
2. nagu Sina oled talle andnud võimu kõige liha üle, et Ta annaks igavese elu kõigile, kelle Sina Temale oled andnud.
3. Igavene elu on aga see, et nad tunneksid Sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesus Kristust, kelle Sina oled saatnud.
4. Mina olen andnud Sinule au, ma olen lõpetanud töö, mille Sa mulle teha andsid.
5. Ja nüüd anna mulle au Sina, Isa, enese juures, selle-sama auhiilgusega, mis mul oli enne maailma algust Sinu juures.
6. Ma olen avaldanud Sinu nime inimestele, kelle Sa mulle oled andnud maailmast. Nad olid Sinu omad ja Sina
andsid nad minule ja nad on pidanud Sinu sõna.
7. Nüüd nad teavad, et kõik, mis Sina mulle oled andnud, tuleb Sinult,
8. sest need sõnad, mis Sa mulle oled andnud, olen ma andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja nad on tõesti
ära tundnud, et ma olen Sinust sündinud, ja nad on uskunud, et see oled Sina, kes minu on saatnud.
9. Nende eest ma palun, ma ei palu mitte maailma eest, vaid nende eest, kelle Sina oled mulle andnud, sest nad on
Sinu omad.
10. Sest kõik, mis on minu oma, on Sinu oma ja kõik see, mis on Sinu oma, on minu oma ja mina olen nendes saanud
auhiilgust.
11. Ja mina ei ole enam maailmas, nemad aga on maailmas ja mina tulen Sinu juurde, Püha Isa, hoia neid oma nimes,
mille Sina andsid mulle, et nad oleksid üks nagu meie.
12. Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid Sinu nimes, mille Sina andsid mulle. Ma kaitsesin neid ja ükski
neist ei läinud hukka peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide.
13. Nüüd ma tulen Sinu juurde ja ma räägin nõnda maailmas, et neis enestes oleks minu rõõm täielikult.
14. Mina olen andnud neile Sinu sõna ja maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole
maailmast.
15. Ma ei palu, et Sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et Sa hoiaksid neid kurja eest.
16. Nemad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole maailmast.
17. Pühitse neid tões; Sinu sõna on tõde.
18. Nagu Sina saatsid minu maailma, nii saadan mina nemad maailma.
19. Ja nende jaoks ma pühitsen ennast, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.
20. Ma ei palu ainult nende eest, vaid ka teiste eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma,
21. et nad kõik oleksid üks, nagu Sina, Isa, oled minus ja mina Sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et Sina
oled minu saatnud.
22. Ja mina andsin neile selle auhiilguse, mille Sina oled andnud minule, et nad oleksid üks, nagu meie oleme üks,
23. mina neis ja Sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et Sina oled minu saatnud ja et Sina
oled armastanud neid, nagu Sa oled armastanud mind.
24. Isa, ma tahan, et ka need, kelle Sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid minu
auhiilgust, mille Sa oled mulle andnud, sest Sa oled mind armastanud enne maailma loomist.
25. Õiglane Isa, maailm ei tunne Sind, aga mina tunnen Sind ja need siin tunnevad, et Sina oled minu saatnud.
26. Ja ma olen neile andnud teada Sinu nime ja annan seda teada, et armastus, millega Sina oled mind armastanud,
oleks nendes ja et mina oleksin nendes.”

18
Jeesus võetakse kinni
1. Kui siis Jeesus seda oli rääkinud, läks Ta välja oma jüngritega teisele poole Kidroni jõge, kus oli aed, kuhu Ta läks
oma jüngritega.
2. Ka Juudas, kes Teda ära andis, teadis seda paika, sest Jeesus oli seal sageli käinud oma jüngritega.
3. Juudas võtab nüüd kaasa terve kohordi ja sulaseid ülempreestritelt ning variseridelt ja tuleb sinna tõrvikute ja
lampide ja relvadega.
4. Jeesus, kes teadis kõike, mis Temale pidi juhtuma, astub nüüd ette ja küsib: “Keda te otsite?”
5. Nemad vastasid Temale: “Jeesust Naatsaretist. Ta ütleb neile: “Mina olen see.” Ka Juudas, kes Tema ära andis,
seisis seal koos nendega.
6. Kui Ta neile nüüd ütles: “Mina olen see,” taganesid mehed ja kukkusid maha.
7. Ta küsis neilt veelkord: “Keda te otsite?” Ja nemad ütlesid: “Jeesust Naatsaretist.”
25
8. Jeesus vastas: “Ma ütlesin teile juba: see olen mina. Kui te nüüd mind otsite, siis laske neid ära minna.”
9. Ta ütles seda, et läheks täide sõna, mida Ta oli öelnud: “Neist, keda Sa mulle oled andnud, ei ole ma kaotanud
ühtegi.”
10. Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle nüüd välja ja lõi ülempreestri sulast ja raius ära tema parema kõrva.
Sulase nimi aga oli Malkus.
11. Jeesus ütles aga Peetrusele: “Pista mõõk tuppe! Kas ma ei pea siis jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?

Ülekuulamine ülempreestri juures

12. Kohort ja sõjatribuun ja juutide ametimehed võtsid nüüd Jeesuse ja sidusid Ta kinni,
13. ja viisid Ta kõigepealt Hanna juurde, sest see oli Kaiva äi, kes oli sel aastal ülempreester.
14. Kaivas aga oli see, kes oli andnud juutidele selle nõu: “On parem, et üks inimene sureb rahva eest.”
15. Kuid Siimon Peetrus ja üks teine jünger läksid Jeesusele järele. See jünger oli ülempreestri tuttav ja ta läks koos
Jeesusega ülempreestri õue.
16. Peetrus aga seisis väljas, värava ees. See teine jünger, keda ülempreester tundis, tuli siis välja, kõneles ukse-
hoidjaga ja viis siis Peetruse sisse.
17. Uksehoidja-tüdruk ütleb nüüd Peetrusele: “Eks sinagi ole üks selle inimese jüngreid?” Tema vastab: “Ei ole.”
18. Teenijad ning vahimehed olid teinud lõkke, sest oli külm, ja nad seisid seal ning soojendasid end. Ka Peetrus seisis
nende seas ja soojendas end.
19. Ülempreester küsitles nüüd Jeesust Tema jüngrite ja õpetuse kohta.
20. Jeesus vastas temale: “Mina olen rääkinud avalikult maailmale. Mina olen alati õpetanud sünagoogis ja templis,
kuhu kõik juudid kokku tulevad, ja salaja ei ole ma rääkinud midagi.
21. Miks sa küsid seda minult? Küsi nendelt, kes on kuulnud, mis ma neile rääkisin. Nemad igatahes teavad, mida ma
õpetasin.”
22. Aga kui Ta seda ütles, andis üks vahimeestest, kes seal juures seisis, Jeesusele kõrvakiilu ja käratas Talle: “Kas sa
nõnda vastad ülempreestrile?”
23. Jeesus vastas temale: “Kui ma halvasti rääkisin, siis näita, mis selles oli halba, kui see aga oli hästi, miks sa siis lööd
mind?”
24. Hanna saatis siis kinniseotud Jeesuse ülempreester Kaiva juurde.
25. Aga Siimon Peetrus seisis siis seal ja soojendas end. Nad ütlesid temale: “Eks sinagi ole Tema jüngrite seast?”
Tema salgas ja ütles: “Ei ole!”
26. Üks ülempreestri teenija, selle sugulane, kelle kõrva Peetrus oli ära raiunud, ütleb: “Kas ma ei näinud sind aias koos
Temaga?”
27. Peetrus salgas jälle ja sedamaid laulis kukk.

Pilatuse juures
28. Siis nad viisid Jeesuse Kaiva juurest kohtukotta. See oli hommikul vara. Nemad ise ei läinud kohtukotta sisse, et
nad ei rüvetaks end, vaid võiksid süüa paasat.
29. Pilatus tuli siis ise nende juurde välja ja ütles: “Mis kaebus on teil selle inimese peale?”
30. Nad vastasid ja ütlesid temale: “Kui see siin ei oleks kurjategija, ega me siis ei oleks teda sinu kätte toonud!”
31. Pilatus ütles neile siis: “Võtke teie Tema ja mõistke ise Tema üle kohut oma Seaduse järgi!”
32. Juudid ütlesid talle: “Meile ei ole lubatud kedagi surma saata,”
33. et läheks täide Jeesuse sõna, mida Ta oli öelnud, et mõista anda, missugust surma Tal tuleb surra.
34. Pilatus astus nüüd uuesti kohtukotta ja kutsus Jeesuse ja ütles Temale: “Kas sina oled juutide kuningas?”
35. Jeesus vastas: “Kas sa ütled seda omast peast või on teised seda minu kohta öelnud?”
36. Pilatus vastas: “Kas siis mina olen juut? Sinu oma rahvas ja ülempreestrid on andnud sinu mu kätte. Mis sa oled
teinud?”
37. Jeesus vastas: “Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, siis oleksid
mu sulased võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit.”
38. Pilatus ütles nüüd Temale: “Nii et sa siis ikkagi oled kuningas?” Jeesus vastas: “Seda sa ütled, et mina olen
kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et tunnistust anda tõest. Kes iganes on tõest,
kuuleb minu häält.”
39. Pilatus ütleb Temale: “Mis on tõde?”
40. Ja kui ta seda öelnud oli, läks ta uuesti välja juutide juurde ja ta ütleb neile: “Mina ei leia Temal mingit süüd.
41. Aga teil on kombeks, et ma lasen teile paasapühaks kellegi vabaks. Kas te tahate, et ma lasen teile vabaks juutide
kuninga?”
42. Nemad kisendasid siis jälle: “Ei, mitte Tema, vaid Barabas!”
43. Aga Barabas oli teeröövel.
26
19
Surmaotsus
1. Nüüd võttis Pilatus Jeesuse ja laskis Teda piitsutada.
2. Ja sõdurid punusid kibuvitstest pärja ja panid selle Temale pähe ja purpurmantli õlgadele,
3. ja nad astusid Tema juurde ja ütlesid: “Tervist, juutide kuningas!” ja andsid Talle kõrvalopse.
4. Ja Pilatus tuleb veelkord välja ja ütleb neile: “Vaata, ma toon Ta teile välja, et te teaksite, et mina ei leia Temas
mingit süüd.”
5. Siis läks Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilatus ütleb neile: “Ennäe inimest!”
6. Kui nüüd ülempreestrid ja vahimehed Teda nägid, karjusid nad: “Löö risti, löö risti!” Pilatus ütleb neile: “Võtke
Tema ja lööge ise risti, sest mina küll ei leia Temas mingit süüd.”
7. Juudid vastasid temale: “Meil on Seadus ja Seaduse järgi peab Ta surema, sest Ta on teinud end Jumala Pojaks.”
8. Kui Pilatus seda sõna kuulis, oli ta veel rohkem hirmunud.
9. Ja ta läheb tagasi kohtukotta ja ütleb Jeesusele: “Kust sina oled?” Aga Jeesus ei andnud talle vastust.
10. Pilatus ütleb Talle nüüd: “Kas sa minuga ei räägi? Kas sa ei tea, et mul on võim sind vabaks lasta ja et mul on võim
sind risti lüüa?”
11. Jeesus vastas: “Sinul ei oleks minu üle mingit võimu, kui see poleks sulle antud ülevalt. Sellepärast on selle patt
suurem, kes minu andis sinu kätte.”
12. Sellest peale otsis Pilatus võimalust Teda vabaks lasta. Aga juudid kisendasid, öeldes: “Kui sa selle siin vabaks
lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes enese kuningaks teeb, hakkab vastu keisrile.”
13. Kui nüüd Pilatus neid sõnu kuulis, tõi ta Jeesuse välja ja istus kohtujärjele paigas, mida nimetatakse Kivipõrandaks
(kreeka keeles Lithostrotos, heebrea keeles aga Gabbatha).
14. See oli paasapüha ettevalmistuspäev, umbes kuues tund. Pilatus ütleb juutidele: “Ennäe teie kuningat!”
15. Need aga karjusid: “Vii ära, vii ära! Löö risti!” Pilatus ütleb neile: “Kas ma pean teie kuninga risti lööma?”
Ülempreestrid vastasid: “Meil ei ole muud kuningat kui keiser!”

Ristilöömine
16. Siis andis Pilatus Jeesuse nende kätte risti lüüa. Nad võtsid siis Jeesuse,
17. ja Ta läks välja, kandes ise oma risti paika, mida nimetatakse Pealuuks ja mis on heebrea keeles Golgotha.
18. Seal nad lõid Tema risti ja Temaga koos kaks muud surmamõistetut, teine teisele poole, aga Jeesus keskele.
19. Pilatus kirjutas ka pealkirja ja pani selle risti otsa. Sellele oli kirjutatud: “Jeesus Naatsaretist, juutide kuningas.”
20. Seda pealkirja luges palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna lähedal ja pealkiri oli kirjutatud kreeka,
ladina ja heebrea keeles.
21. Juutide ülempreestrid ütlesid siis Pilatusele: “Ära kirjuta ‘Juutide kuningas’, vaid et ‘See mees ütles: mina olen
juutide kuningas’.”
22. Pilatus vastas: “See, mida ma olen kirjutanud, seda ma olen kirjutanud.”
23. Kui sõdurid olid Jeesuse risti löönud, siis võtsid nad Tema rõivad ning jagasid need neljaks, igale sõdurile ühe osa.
Nad võtsid ka Tema tuunika. See oli õmblusteta tuunika, kootud ühes tükis ülevalt alla.
24. Nad ütlesid siis üksteisele: “Ärgem rebigem teda katki, vaid heidame liisku, kellele see saab,” et läheks täide Kiri:
Nad on mu rõivad isekeskis jaganud ja mu mantli peale liisku heitnud. Seda nüüd sõdurid tegidki.
25. Aga Jeesuse risti juures seisid Tema ema ja Tema õde Maarja; Kloopa naine ja Maarja Magdalast.
26. Kui nüüd Jeesus nägi oma ema ja tema kõrval seismas jüngrit, keda Ta armastas, siis ütleb Ta emale: “Naine, vaata,
see on sinu poeg.”
27. Sellejärel ütleb Ta jüngrile: “Vaata, see on sinu ema.” Ja sellest tunnist võttis jünger tema enda juurde.

Jeesus sureb
28. Pärast seda, teades, et kõik on juba lõpetatud, ütleb Jeesus, et Kiri läheks täide: Mul on janu!
29. Seal seisis äädikat täis astja. Sõdurid kinnitasid nüüd äädikaga immutatud käsna iisopiroo otsa ja ulatasid selle
Tema suu juurde.
30. Kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles Ta: “Kõik on lõpetatud!” ja langetades pea Ta heitis hinge.
31. Kuna see oli pühade ettevalmistuspäev, siis palusid juudid Pilatust, et ristilöödute sääreluud löödaks katki ja nad
võetaks ristilt maha, et laibad ei jääks sinna hingamispäevaks - sest see hingamispäev oli suur püha.
32. Sõdurid tulid nüüd ja lõid katki sääreluud, nii esimesel kui teisel, kes koos Temaga olid risti löödud.
33. Aga kui nad tulid Jeesuse juurde ja nägid, et Ta oli juba surnud, siis nad ei löönud katki Tema sääreluid,
34. kuid üks sõdureist torkas piigi Tema küljesse ja kohemaid voolas välja verd ja vett.
35. Ja see, kes seda nägi, tunnistab seda ja tema tunnistus on tõsi. Ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite.
27
36. Sest need asjad on sündinud, et läheks täide Kiri: Ühtegi tema luud ei purustata.
37. Ja veel teine kirjakoht ütleb: Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud.

Haudapanek
38. Aga pärast seda palus Arimatia Joosep - Jeesuse salajane jünger, sest ta kartis juute - Pilatuselt luba Jeesuse keha ära
viia. Ja Pilatus lubas. Ta tuli siis ja võttis Jeesuse keha.
39. Siis tuli ka Nikodeemus, kes kord varem oli tulnud Jeesuse juurde öösi, ja tõi kaasa mürri ja aaloe segu, umbes sada
naela.
40. Nad võtsid siis Jeesuse keha ja mähkisid linaribade sisse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu juutidel on kombeks
matmisel.
41. Seal paigas aga, kus Jeesus risti löödi, oli aed, ning aias uus haud, kuhu ei olnud veel kedagi pandud.
42. Sinna nad panid nüüd Jeesuse juutide pühade ette-valmistuse pärast, sest see haud oli lähedal.

20
Tühi haud
1. Esimesel nädalapäeval, varahommikul, kui oli alles pime, tuli Maarja Magdaleena hauale ja nägi, et kivi on haualt
ära tõstetud.
2. Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: “Nad on
Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on Ta pannud.”
3. Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka, ning nad tulid haua juurde.
4. Nad jooksid mõlemad koos, aga teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ja jõudis haua juurde esimesena.
5. Ja kummargil sisse vaadates näeb ta maas lamavaid linasid. Aga ta ei astunud sisse.
6. Nüüd tuleb ka Siimon Peetrus temale järele ja astub hauda sisse. Ta näeb maas lebavaid kokkuvajunud linasid,
7. ja higirätikut, mis oli Jeesuse pead katnud, aga see ei olnud pandud koos linaribadega, vaid rullitud eraldi ühes
paigas.
8. Nüüd läks sisse ka see teine jünger, kes oli esimesena haua juurde tulnud. Ta nägi ja uskus.
9. Veel ei mõistnud nad Kirja, mille järgi Ta pidi surnuist üles tõusma.
10. Jüngrid läksid nüüd jälle ära oma koju.

Ilmumine Maarjale Magdalast

11. Maarja aga seisis väljas haua juures ja nuttis. Ja nõnda nuttes vaatas ta kummargil hauda.
12. Ja ta näeb kaht valges riides inglit istumas seal, kuhu oli pandud Jeesuse keha, üks päitsis ja teine jalutsis.
13. Ja need ütlevad temale: “Naine, miks sa nutad?”
14. Tema vastab neile: “Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on Tema pannud.”
15. Kui ta seda oli öelnud, pöördub ta ümber ja näeb Jeesust, kes seisab seal, aga ta ei tea, et see on Jeesus. Jeesus ütleb
temale: “Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?” Maarja arvab, et see on aednik ja ütleb Temale: “Isand, kui sina
oled Ta ära viinud, siis ütle mulle, kuhu sa Ta panid, ja ma ise viin Ta minema.”
16. Jeesus ütleb temale: “Maarja!” See pöörab ümber ja ütleb heebrea keeli: “Rabuuni”, see tähendab ‘Õpetaja’.
17. Jeesus ütleb temale: “Ära hoia mind kinni, sest ma ei ole veel läinud üles Isa juurde. Aga mine mu vendade juurde
ja ütle neile: ma lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.”
18. Maarja Magdaleena tuleb ja kuulutab jüngritele: “Ma nägin Issandat.” Ja seda, mis Ta temale oli öelnud.

Ilmumine jüngritele
19. Sama päeva õhtul, mis oli nädala esimene päev, ja kui uksed olid lukus seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, sest nad
kartsid juute, tuleb Jeesus ja seisab nende keskel ja ütleb neile: “Rahu olgu teiega!”
20. Ja kui Ta seda oli öelnud, näitas Ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks, nähes Issandat.
21. Tema ütles neile uuesti: “Rahu olgu teiega! Nii nagu Isa on minu saatnud, nõnda saadan ka mina teid.”
22. Kui Ta seda oli öelnud, puhus Ta nende peale ja ütles neile: “Võtke vastu Püha Vaim.
23. Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need
kinnitatud.”
24. Aga Toomas, üks kaheteistkümnest, see, keda nimetatakse Kaksikuks, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli.
25. Teised jüngrid ütlesid temale siis: “Me nägime Issandat!” Tema aga ütles neile: “Kui ma ei näe Tema kätes
naelajälgi, kui ma ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt Tema külje sisse, siis ma ei usu.”
26. Kaheksa päeva hiljem olid jüngrid jälle koos samas paigas ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli,
28
 seisis nende keskel ja ütles: “Rahu olgu teiega!”
27. Siis ütleb Tema Toomale: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ja ära
ole uskmatu, vaid uskuja.”
28. Toomas vastas ja ütles Temale: “Minu Issand ja minu Jumal!”
29. Jeesus ütles temale: “Sellepärast, et sa mind nägid, hakkasid sa uskuma. Õnnelikud on need, kes on uskunud, kuigi
nad ei näinud.

Milleks see raamat?

30. Jeesus on teinud veel palju teisi tunnustähti jüngrite silme ees, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud.
31. Aga need siin on kirja pandud selleks, et te usuksite: Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et uskudes oleks teil elu
Tema nimes.

21
Tiberia järve rannal: sümboolne kalapüük
1. Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tiberia järve ääres. Aga Ta ilmus nõnda.
2. Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad
ja veel kaks Tema jüngritest olid seal koos.
3. Siimon Peetrus ütleb neile: “Ma lähen kalale.” Nemad ütlevad: “Meie tuleme sinuga kaasa.” Nad läksid siis ja
astusid paati. Kuid sellel ööl ei püüdnud nad midagi.
4. Kui oli juba hommik, seisis Jeesus kaldal. Aga jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus.
5. Nüüd ütleb Jeesus neile: “Lapsed, ega teil ei ole midagi leivakõrvaseks?” Nemad vastasid: “Ei ole.”
6. Tema aga ütles neile: “Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate.” Nad heitsidki nooda ja ei jaksanud seda
enam tõmmata kalade rohkuse tõttu.
7. Nüüd ütleb jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: “See on Issand!” Kui Siimon Peetrus kuulis, et see on Issand,
võttis ta tuunika ümber, sest ta oli paljas, ja hüppas järve.
8. Teised jüngrid tulid paadiga; nad ei olnud kaldast kaugel, vahest umbes kakssada küünart, ja lohistasid noota
kaladega.
9. Kui nad nüüd tulid maale, nägid nad lõkketuld ja kala selle peal, ja leiba.
10. Jeesus ütleb neile: “Tooge neist kaladest, mida te praegu püüdsite.”
11. Siimon Peetrus astus paati ja tõmbas kaldale nooda täis suuri kalu, kokku sada viiskümmend kolm. Ja kuigi neid oli
nii palju, ei rebenenud noot.
12. Jeesus ütleb neile: “Tulge ja sööge.” Ja ükski jünger ei julgenud Temalt küsida: “Kes sa oled?” Sest nad teadsid, et
see on Issand.
13. Jeesus tuleb ja võtab leiva ja annab neile, ja samuti kala.
14. See oli juba kolmas kord, et Jeesus ilmus jüngritele pärast surnuist ülestõusmist.

Peetruse kutsumus
15. Kui nad nüüd olid söönud, ütleb Jeesus Siimon Peetrusele: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind enam
kui need siin?” Peetrus ütleb Temale: “Jah, Issand, sina tead, et ma sind armastan.” Jeesus ütleb temale: “Ole mu
tallekeste karjane!”
16. Ta ütleb talle veel teist korda: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Peetrus vastab Temale: “Jah,
Issand, sina tead, et ma armastan sind." Jeesus ütleb temale: “Hoia mu lambaid kui karjane.”
17. Ta ütleb veel kolmandat korda: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Peetrus sai kurvaks, et Jeesus
küsis temalt kolmandat korda: “Kas sa armastad mind?” Ja ta ütleb Temale: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et ma
sind armastan.” Jeesus ütleb temale: “Ole mu lammaste karjane.
18. Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noorem, vöötasid sa end ise ja kõndisid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks
jääd, siis sa sirutad oma käed välja ning keegi teine vöötab sind ja viib sinu, kuhu sa ei taha.” Seda aga ütles Ta, et
mõista anda, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalale au andma. Ja kui Ta seda oli öelnud, lisas Ta: “Järgne
mulle!”
19. Peetrus pöördus ümber ja nägi järele tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, seda, kes õhtusöömaajal oli toetunud
Tema rinnale ja küsinud:
20. “Kes on sinu äraandja?”
21. Kui Peetrus teda nüüd nägi, ütleb ta Jeesusele: “Issand, mis temast saab?”
22. Jeesus ütleb temale: “Kui ma tahan, et ta jääb, kuni ma tulen - mis see sinu asi on? Sina tule mulle järele!”

29
23. Siis levis vendade seas kuuldus, et see jünger ei suregi. Aga Jeesus ei öelnud talle, et ta ei sure, vaid: “Kui ma tahan,
et ta jääb, kuni ma tulen - mis see sinu asi on?”

Järelsõna
24. See on seesama jünger, kes tunnistab neist asjust ja on selle kirjutanud. Ja me teame, et tema tunnistus on õige.
25. On veel palju teisi asju, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis ei suudaks, nagu mulle
tundub, kogu maailm mahutada raamatuid, mida peaks kirjutama.

KOMMENTAAR
Johannese evangeelium

Fanny de Sivers

1
Jumal-Poja tulek maa peale

1-2
Evangeelium algab hümniga, mida peetakse üheks maailmakirjanduse kaunimaks tekstiks. Selles avaldub
teadmine, et Jumal on üks ja samas kolm: Isa - Poeg - Püha Vaim.
Poeg on Sõna (kreeka logos, ladina verbum, heebrea dabar, aramea memra), millega Jumal iseennast väljendab,
kes sündis inimesena, kuid kes on samuti Jumal-Looja, kelle kaudu kõik on tekkinud. Inimene ja Jumal on Jeesuses
lahutamatud: inimesena Ta allub Isale, kuid Jumalana on Ta Isaga võrdne.
Sõna tulekuga maa peale algab uus looming. Vana Testamendi esimesed read “Alguses lõi Jumal taeva ja maa”
tähendavad aja ning ajaloo loomist. Siia asetub ka inimkonna algus. Johannese “Alguses oli sõna” viib veel kaugemale
tagasi absoluutsesse aega, mis on igavik, ja millest kasvab välja maailma loomine.
Jeesuse tulekuga maa peale algab maailmale ja inimkonnale uus ajastu. Inimeseks saanud Jumala kaudu on antud
inimesele võimalus jumalikust elust osa võtta.

3
Loomist teostavad kõik kolm jumalikku isikut. Niisiis on ka Jeesus maailma looja. Kolmainsus on märgitud
kõiges olevas ja sellega on kõik loodu väärtuslik.

4
Jumal on vitaalsus, Temalt tuleb elu, ka annab Tema inimesele mõistuse valguse.

5
Kreeka verb, mis on tõlgitud ladina keelde comprehenderunt tähendab õieti “sülle haarama, kahe käega ümbert
kinni võtma”. Sellel sõnal on kaks tähendusvarianti: “embama, kallistama” või siis “lämmatama, hävitama”. Tundub
loogiline, et siin on tegemist negatiivse variandiga, võitlusega valguse ja pimeduse vahel. Jumala valgust ei saa keegi
lämmatada, kinni pidada. Ta on ka siis olemas, kui inimesed Teda vastu ei võta. Augustinus võrdleb siin inimest, kelle
patud on vaimse pilgu tuhmiks teinud, pimedaga, kes säravat päikest ei näe.

6-8
Ristija Johannese tunnistus on eriti tähtis. Evangelist nimetab teda seitse korda.
Juba Vana Testament oli Kristuse tulemist ette valmistanud. Kõik prohvetid kõnelesid mingil viisil Messiast ja
pääsemisest Tema läbi. Augustinus arvab, et Johannese otsest tunnistust oli kaasaegseile tingimata vaja, sest sõna oli
saanud inimeseks ja varjas nõnda oma jumalikkust. Ristija Johannes aitab siin vältida väärtõlgendusi. Siinjuures tuleb
ka meeles pidada, et apostel Johannes, neljanda evangeeliumi autor, kuulus alguses Ristija Johannese õpilaste hulka.

9
Jumala valgus on määratud kõigile. Jumal oleks ebaõiglane, kui Ta annaks selle ainult üksikuile. Aga
30
sellegipärast lokkab meie maailmas pimedus. Johannes Kuldsuu tuletab meelde, et me võime oma “hinge silmad”
kinni panna ja nõnda sellest taevalikust armuannist ilma jääda. Inimene on vaba, ja Jumal ei sunni end peale.

10
“Maailm” tähendab kosmost, kõike loodut, kuid ka inimkonda. Ja kuna suur osa inimkonnast ütleb end Jumalast
lahti, siis tähendab see sõna Piibli keeles ka Jumala vastaseid. (Vrd. Joh. 17:14-15.)

11
“Omad” on kõigepealt väljavalitud rahvas - juudid. Ja lõpuks meie kõik. Jumala valgus levib meie kaastööl.
Igaüks meist, kui ta tahab olla kristlane, peab end tundma solidaarsena misjonitöös.

12
Saada Jumala lapseks tähendab sügavat intiimset sidet Loojaga. Jumaliku Isa laps pärib oma sünnitajalt jumaliku
olemuse. “Jumala Poeg tegi end inimeseks, et inimese pojad, Aadama pojad, saaksid Jumala poegadeks.” (P.
Athanasius.)
Iga inimene, olgu ta noor või vana, vaene või rikas, haritud või kirjaoskamatu, võib saada, kui ta Jumala anni
vastu võtab, seda jõudu, millest kasvab “uus elu, mis ei kao ega lähe mööda, vaid kestab igaveseks eluks”. (Johannes
Paulus II, Redemptor hominis, 18.)

13
Loomulikule sündimisele peaks järgnema üleloomulik sündimine, mida tähistab Ristimine. Kirik õpetab, et
Ristimise sakramendil võib olla kolm vormi: veeristimine (kristlikus kogukonnas), vereristimine (märtrisurm) ja
sooviristimine, mis võib osaks saada igale paganale, kui see oma võimete ning võimaluste kohaselt otsib Jumalat.

14
Sõna “liha” tähendab siin täielikku maapealset inimest. Sündides Maarjast, ei kaotanud Jumal-Poeg midagi oma
jumalikkusest, aga Ta võttis omaks kõik, millest inimene koosneb. “Ta oli kõiges meie sarnane, välja arvatud patt...”
kirjutab Paulus heebrealastele (4:15).
Inimesekssaamisega - inkarnatsiooniga - näitab Jumal inimese väärikust. Oma jumalikku auhiilgust avaldab Ta
transfiguratsioonis (Luuk. 9:32-35) ja hiljem ülestõusmises, mida Johannes isiklikult võis tunnistada.
Huvitav on see, et kui teised evangelistid kõnelevad Jeesuse ajalisest sünnist, siis Johannes seab sellele vastu
igavese sündimise Jumal-Isast. Need kõik püüavad selgitada meie mõistusele raskesti arusaadavat tõde, et Jeesus
Kristus on tõeline inimene ja tõeline Jumal.
“Arm” ja “tõde” on Jumala atribuudid, mille asemel Vanas Testamendis kasutatakse termineid “headus” ja
“truudus”. “Arm” tähendab muidugi ka armastust, halastust ja kaastunnet. “Tõe” juurde kuuluvad püsivus, lojaalsus,
meelekindlus, truudus. Neid väärtusi peab ka kristlane silmas pidama.

16
Kristuse annid on lõpmatud, ammendamatud. “... Ta on ise allikas, kõige hea juur: Ta on Elu, Valgus, Tõde. Ta ei
hoia oma rikkusi endale, vaid jagab neid kõigile. Ja kui Ta need on välja jaganud, jääb Ta ise rikkaks...” (Johannes
Kuldsuu.)

17
Jeesus Kristus on Sõna. Tema nimi ilmub siin koos Moosesega, kes oli olnud teejuhiks Vana Testamendi
inimesele. Nüüdsest peale asendab Seadust Arm, mis päästab igaühe, kes seda vastu võtab. (Vrd Room. 7:25.)

18
Otseselt ei ole veel keegi Jumalat näinud. Ainult Tema auhiilgust on mõned fenomenid väljendanud, nii näiteks
põlev põõsas (2. Moos. 3:6), tuulepuhang Hoorebi mäel (1. Kuning. 19:11-13) jne. Nüüd on nähtamatu Jumal andnud
endast nähtava pildi Jeesuses.

Ristija Johannese tunnistus

19-24
Rahvas elab Rooma okupatsiooni all ja ootab päästjat. Messia tulemine on ette kuulutatud. Aga millal Ta tuleb?
Kus kohas täpselt? Seda ei tea veel keegi.
Ristija Johannese prestiiž on nii suur, et mõned peavad teda juba Messiaks. Või siis Eelijaks - prohvetiks, kes pidi
enne Messiat uuesti maailma tulema. Sellepärast saadetakse Jeruusalemmast ametimehi järele kuulama, kelleks see
31
harukordne jutlustaja tegelikult osutub.
Tähelepanuväärt on Ristija Johannese lihtsus: kuulsus ja populaarsus ei tõuse talle pähe. Ta teab täpselt, mida
Jumal temalt ootab. Ta seisab teadlikult oma kohal ega kipu kellegi teise kohta üle võtma. Eluülesanded võivad olla
mitmesugused, suurus näitab end nende täitmises.

25-26
Ristimine oli tavaliselt vettekastmine ja tähendas juutidele seaduslikku puhastust, kui nad olid mõne Seaduses
nimetatud puhastusnõude vastu eksinud.
Seda riitust kasutati ka paganate vastuvõtul juutide kogukonda. Johannese ristimine oli seotud patukahetsusega ja
valmistas nõnda ette kristlikku ristimis-sakramenti.

29
Esimest korda evangeeliumis nimetatakse siin Jeesus Kristust Jumala talleks. Juba Jesajas võrdles Jahve teenijat
Messiat talleohvriga rahva pattude eest. (Jes. 53:7.)
Jeesus on süütu, puhas, patuta nagu loom (vrd 1. Peetr. kiri 1:18-20). Tema ohver kustutab kõik maailma patud ja
lõpetab sellega ka loomade ohverdamise. Ka Ilmutusraamat kujutab auhiilguses Kristust ohverdatud tallena (Ilm. 5:6-
14). Ristija Johannese sõnu kordab preester missal enne armulaua jagamist.
Loomade osa maailma lunastuses on veel suhteliselt vähe uuritud, juba sellepärast, et nad on inimestest erinevad
ja et inimkond ei ole veel jõudnud iseenda probleeme lahendada.

32

Tuvi on Püha Vaimu sümbol. Juba maailma loomisel esineb tuvi motiiv (1. Moos. 1:2). Johannese nägemus
tähendab, et Püha Vaim ilmutab end Jeesuses ja et Jeesus võib Teda inimestele edasi anda.

Esimesed jüngrid

35-39
Kristuse õpilaseks saamine ei ole seotud pika kõnega. Tähtis on isiklik suhe igapäevases elus, mille sündmused
õpetavad ning juhivad kõiki neid, kes otsivad Jumalat.

38
Rabi tuleb heebrea sõnast “suur, rikkalik”. Rabi on niisiis õpetaja, kes kannab endas rikkalikult Toora (Moosese
raamatud) tarkust.

39
Tunde hakati lugema kella kuuest hommikul. Kümnes tund on niisiis umbes meie neljas tund pärast lõunat.

40-41
Ajalooliselt ei ole kindel, kes oli see teine jünger, kes Andreasega kaasa läks. Aga juba 1. sajandil arvati, et see on
Johannes ise. Jutustuse elav toon paistab seda oletust kinnitavat. Samuti kellaaja täpsustamine. Muide, evangelist ei
nimeta end kunagi otseselt.

41
Kreeka hristos tähendab “salvitud”.

42
Nime andmine võrdub omakstunnistamisega. Kephas on kreeka transkriptsioon aramea sõnast, mis tähendab
“kivi, kalju”, kreeka keeles petros “kivi”.
Siimon on määratud kaljuks, millele pidi ehitama Kiriku.

44
Beit-Saida tähendab “küti või kaluri maja”.

45
Naatanael, algselt Netanel “El (Jumal) on andnud”. See on esimene jünger, kes mõistab ja tunnistab, et Jeesus on
Jumala Poeg. Peetrus jõuab selle teadmiseni alles hiljem. Mõningate autorite järgi esineb see jünger teistes
evangeeliumides Bartolomeuse (Bar-Talmai) nime all.

32
2
Kaana pulm: Jeesuse esimene ime

1
Kaana küla Galileas on arvatavasti sama mis tänapäeva Kef Kenna, mis asub 7 km Naatsaretist kirde pool.
Chouraqui siiski oletab, et tegemist on kohaga, mis asub 15 km Naatsaretist põhja pool ja mida nimetatakse Khirbet
Qana. Igatahes kaugel see küla ei saanud olla.
Evangelist märgib Maarja osavõttu pulmapeost. Joosepit ei ole nimetatud. Sellest järeldatakse, et Joosep oli
Jeesuse tegevuse alguses juba surnud.
Pulmad kestsid mitu päeva. Kõik sõbrad ja sugulased olid kutsutud. Ka võõras möödamineja oli teretulnud.
Kõigepealt koguneti mõrsja koju ja sealt mindi koos mõrsjaga peigmehe majja, kus pidutseti ja lauldi hilisööni.
Naised hoolitsesid söömaaja eest. Nõnda võis ka Maarja kohe märgata, et vein otsa sai.

2
Kaana imega algab Jeesuse avalik tegevus. Sellel on suur tähendus kõigele, mis nüüd järgneb.
Pulmad on rõõmus sündmus. Ja ristiusk on rõõmus usk. Nukrutsemine ei sobi siia. Side Jumalaga on
meeltülendav nagu mehe ja naise armastus, kui see toetub Jumalale. Kui Jumal on meiega, siis võime laulda ja
pidutseda. Ja siis ei lõpe ka vein. Kuid siin ennustab vein ka juba Kristuse verd. Seosed paistavad selged: Kaanas
muutub vesi veiniks, armulaua sakramendis saab veinist Jumala veri.

3
Jeesuse misjoni alguses - ja ka lõpus - seisab Maarja. Muidu on Maarja osa Piiblis diskreetne, tagasihoidlik,
Johannese juures aga raamib Jumalaema sisse kogu Issanda avaliku tegevuse. Esimene ime toimub Maarja palve peale.
Tema märkab, mis on puudus või valesti. Tema tunneb kaasa ja kannab inimeste mure Jumala ette.
Jeesuse vastust on raske tõlkida. Kõnetus “naine” - kreeka günai - näitab, et kahekõne asetub väljapoole ema -
poja suhteid. Lause, mis sellele järgneb on kreeka keeles ti emoi kai soi, ladina keeles quid mihi et tibi est. Selle aluseks
on heebrea fraseoloogiline väljend, mida võib mitmeti tõlgendada. Seda kasutatakse sageli Vanas Testamendis palve
või ettepaneku tagasilükkamiseks või vastusena mõnele vaenulikkuse avaldusele. Igal juhul on ta negatiivne, aga
siinses kontekstis kindlasti mitte tigedalt tõrjuv, mitte etteheitena mõeldud. Juba Jeesuse pilgust näeb Maarja, et tema
palve on võetud kuulda. Muidu ta ei ütleks teenritele, kuidas nad peavad tegema.
See dialoog on tähendusrikas ka tuleviku sündmuste selgitamiseks. Jeesuse sõnade järgi ei ole tema tund veel
tulnud, st et Jumala plaanis ettenähtud misjonitöö peaks algama hiljem. Kuid Maarja on end pühendanud täielikult
Jumalale, tema mõtted ja soovid seisavad kooskõlas Jumala tahtega. Ka tema kaastunne. Ja sellepärast muudab Jumal
oma algse kava. Sellega näitab evangelist ka meile, kuidas Jumalaema võib meid aidata. Tema ei tee imesid, aga ta
kannab meie hädad Jumala ette ja kostab meie eest. Palved Maarjale leiavad õigustuse Kaana pulmas. Muide, Luther
on kirjutanud kommentaari Kaana pulmale, milles ta toob esile Maarja sügavat usku ja selle jõudu.
Aga sõnad, mida Maarja teenritele ütleb, on ka meile määratud. “Mida iganes Tema teile ütleb, seda tehke.”
Ainult sel tingimusel on ime võimalik. Ainult nõnda saab pühaks. Aquino Thomas märgib ka oma Johannese
kommentaaris, et kogu kristlik pühadus, mis on täiuslik pühadus, seisab absoluutses kuulekuses Kristusele.
Kaana pulmas esineb Jeesus juba Kristusena. Ta on uus Aadam, ja Maarja, keda Ta kõnetab sõnaga “naine”, on
siin uus Eeva, Jumala loodud naise prototüüp.

6
Üks mõõt (bat) sisaldas umbes 40 liitrit. Sellega tuli kokku üle 600 liitri kõrgekvaliteetset veini. Jumala andide
küllusest ja täiuslikkusest tunnistab kogu Pühakiri. (Vrd näiteks leibade ja kalade paljukstegemine Joh. 6:10-13.)

11
Jüngrid uskusid juba enne, et Jeesus on Messias. Aga iga ime tugevdab seda usku, ja Paulus VI arvab, et Maarja
eestpalve on siin samaaegselt toetanud ka jüngrite vaimset kasvamist (Marialis cultus, 18).

12
“Vendade” hulka kuuluvad kõik lähedased, perekonna või suguvõsa liikmed. Siin on mõeldud esimesi jüngreid,
kes Jeesust saatsid.

33
 Templi puhastamine kaubitsejatest

13
Paasapüha oli juutidele kõige tähtsam usupüha aastas. Seda pühitseti 14. Nisan'il (aprillis) ja sellele järgnes
rõõmus “hapnemata leibade” nädal. Sel puhul pidi iga usklik juut Moosese seaduse järgi “Issanda ette astuma” (2.
Moos. 34:23 ja 5. Moos. 16:16) ja nõnda rännati neil pidupäevil Jeruusalemma, et seal palvetada ja ohverdada.

14-15
Rikas pidi ohverdama veise või lamba, vaene tõi kaks tuvikest. (3. Moos. 5:7.) Peale selle pidi ta, kui ta oli üle 20
aasta vana, maksma pool seeklit - umbes ühe tööpäeva palga. See oli eriline münt, mida nimetati templirahaks. Teised
käibel olevad rahad, nagu teenar ja drahm, kandsid paganlike kultuuride märke ja neid peeti sellepärast “ebapuhtaks”.
Nagu tavaliselt kõigis palverännaku kohtades käis ka Jeruusalemmas kõva äritsemine. See kirjakoht ei mõista hukka
müümist ning ostmist iseeneses, vaid koha valikut. Linn on küllalt suur, sinna mahub kauplejaskond. Jumalakojal on
erinev otstarve.

16
Jeesus ütleb siin selge sõnaga, et Ta on Jumala Poeg.

18-22
Jeesuse sõnad ja käitumine mõjuvad üllatavalt. Mis mees see on, kes peab end templis üleval, nagu oleks ta oma
kodus? Jeesuse vastus küsimustele jääb kõigile ebaselgeks. Templi uuesti ülesehitamine oli alanud umbes 19 aastat
enne meie ajaarvamist. Sellega asetub kirjeldatud stseen aastasse 28.
Jumala tõeline tempel on Jeesus ise, ja Jeesuse järel kõik need, kes Temale kuuluvad. Aga seda taibatakse alles
siis, kui Kristuse maapealne teekond on lõppenud.

24-25
Jumal näeb meie südameid. Tema tunneb meie piire, ka meie pealiskaudsust ja meie muutlikkust.

3
Kõnelus Nikodeemusega

1-2
Nikodeemus, Chouraqui järgi Naqdimon, kuulus juutide ülemnõukogu sanhedrini koosseisu. Ta oli lugupeetud ja
haritud mees, kes tundis kirjasõna ja traditsiooni, aga kellel oli ka küllalt intuitiivset taipu ja vaimset ausust, et Jeesuses
ära tunda kõrgemal tasemel õpetajat, keda ta kõnetab “rabi” tiitliga. Tal on ka harukordne julgus õiguse eest välja
astuda. Hiljem näeme, kuidas ta teistele variseridele Seaduse nõudeid meelde tuletab, kui need otsustavad Jeesust
spontaanselt hukka mõista. (Vt Joh. 7:50-53.) Ka Jeesuse matmise juures kohtame teda uuesti: see on Nikodeemus, kes
toob lõhnavürtse surnukeha palsameerimiseks (Joh. 19:39).
Kõneluse sissejuhatusest võib aimata, et Nikodeemus tahaks täpsemalt teada, kes Jeesus on, kas prohvet või tõesti
Messias. Jeesuse vastus selgitab Nikodeemusele, et tavalise tarkuse ning haridusega ei jõua vaimsel pinnal kaugele.
Siin on vaja avastada täiesti uut dimensiooni. Ja selleks peab uuesti sündima, saama ülevalt uue sisu ja uue vormi,
küündima Jumala riigini.
Aga mis on Jumalariik? Jumalariik ehk Taevariik ilmub Johannese tekstides ka “igavese eluna”. See ei tähenda
niisiis kohta, vaid olukorda.
“Taevariik” oli sel ajal rahvapärane väljend. See pidi ilmuma siis, kui Messias Jumala õigused maa peal uuesti
maksma paneb. Sellega seoses pidi ka Iisraeli iseseisvus tagasi tulema, st antud ajaloolisel momendil Rooma
okupandid maalt välja ajama. Mitmed eksegeedid arvavad, et Jeesus kasutas seda väljendit nimelt sellepärast, et see
oleks rahvale arusaadav ja aitaks teda ka kõrgematele metafüüsilistele arutlustele ligi pääseda.

5-8
Inimene sünnib uuesti, sünnib “ülevalt” vee ja vaimu kaudu. Siin on selgesti rõhutatud ristimise tähtsust.
Ristimisvesi ja Püha Vaim, kohtumine Jumala kolmanda isikuga sünnitavad metafüüsilise inimese. “Vaim” on kreeka
keeles pneuma ja heebrea keeles ruah. Mõlemad tähendavad “tuult” ja samas “vaimu”. Nagu tuul on ka Vaim
nähtamatu, aga ülimalt aktiivne, võimeline inimeses esile tooma jõudu, ideesid, juhtima teda tegudele, milleks ta võib-
olla üldse ei paista olevat ette valmistatud.
34
 11-12
Siin kõneleb Jeesus jumalikust teadmisest ja jumalikust nägemisest, millest rahval ei ole kerge aru saada. “Maised
asjad”, mida mõistus ei taha omaks võtta, on siin ristimine ja ümbersündimine, mille tulemusi saab konkreetselt näha.
(Inimene muutub teiseks, hakkab teistmoodi elama.) Kui need ei mahu meie kujutlusse, siis ei oska me ka midagi peale
hakata “taevastega”, millest meil ju aimugi pole ja mida ka keegi kontrollida ei saa.

13
Nüüd ütleb Jeesus selgelt, et Ta on tulnud taevast, st et Ta on Jumal-Poeg. Ta on küll inimeseks sündinud, aga
sellegipärast on Ta ka veel Jumal, ja Jumalana asub Ta “taevas”. Võib öelda, et pärast ülestõusmist ja taevaminekut on
Jeesus taevas Jumalana ja inimesena.

14-15
Võrdlus madude looga Vanast Testamendist näitab Kristuse risti võimu. 4. Moosese raamatust (21:8-9) loeme,
kuidas Egiptusest põgenenud rahvas nurises raske elu üle kõrbes ja sai karistuseks terve karja mürgiseid madusid.
Jumala käsu peale voolis Mooses vasest mao ja pani selle ridva otsa, nii et see oli kõigile nähtav. Ja kui elav uss kedagi
nõelas, pidi see tõstma pilgu Moosese vaskmao poole. Sellega muutus mürk kahjutuks. Ka pilk Kristuse ristile Kolgata
künkal - nähtavaks tõstetud kõigile, kes mööda lähevad - aitab kurja hammustuse vastu. Kui patt nõelab, siis peab
kinnitama pilgu ristilöödud Jeesusele. See puhastab mürgist ja parandab haavad.
Kirikutornis seisab rist. Paljudes kristlikes maades püstitatakse riste ka tee äärde, põllule, küla- või linnaväravasse.
Bretagne’i kalvaariad äratavad erilist tähelepanu Lääne-Euroopa skulptuuri ajaloos. Need tuletavad meelde, kus on
pääsmine.
Ka ristid surnuaial on märgiks, et Jumalast tuleb jõud, mis aitab võita ka kõik valu.

17-21
Jumalale on inimene nii tähtis, et Ta tahab teda aidata. Kreeka krinein ja heebrea shapat tähendavad mõlemad
“kohut mõistma” ja “hukka mõistma”. Jumal ei mõista hukka, inimene ise mõistab end hukka, kui ta ei võta vastu
Jumala abistavat kätt.
Maailma ja ka iseenese mõistmiseks on vaja vaimset valgust. Pimedas on võib-olla põnev ringi kobada, teha oma
elust mingi “happening”, aga selle tulemused on igal juhul traagilised. Ühes prantsuse palvetekstis seisab, et ilma
Jumalata “langeb meie elu varemeisse”.

Ristija Johannese viimane tunnistus

22
Tegelikult ei ristinud Jeesus ise, seda tegid Tema jüngrid. (Vrd Joh. 4:2.) Ja see ristimine ei olnud veel sakramendi
väärtusega, vaid samasugune kui Johannesel: ettevalmistuseks, sissejuhatuseks Jumala poole pöördumisele. Ristimine
muutub sakramendiks alles pärast Jeesuse ülestõusmist. (Vrd Joh. 7:39 ja 16:7; Matt. 28:19.) Evangeelium märgib selle
ristimise täpse asukoha. Aenon tähendab aramea keeles “allikad” (neid oli 5) ja need asusid Samaariast kirdes, umbes
20 km Geneetsareti järvest lõuna poole.

26-30
Jeesuse avaliku tegevuse algul on ka Ristija Johannes veel kohal. Mõlemad ristivad, mõlemad kuulutavad
pöördumist Jumala poole. Siin puudub aga täiesti võistlusvaim. Johannes valmistab ette Jeesuse õpetuse vastuvõtuks.
Ta rõõmustab, kui ta õpilased tema maha jätavad ja Jeesuse juurde lähevad. Tema ise ei paku end jüngriks, ja Jeesus ei
kutsu teda, kuigi nimetab teda kõige suuremaks inimeste seas. Tema funktsioon on erinev. Mõnda aega tegutsevad
Jeesus ja Johannes paralleelselt. See on võib-olla õpetuseks, et maapealses elus on oluline täita oma ülesannet
põhjalikult, ohvrimeelselt, ja et side nendega, keda me austame või armastame, ei pea alati olema materiaalne, “käega
katsutav”: see võib teostuda alles järgmise elu dimensioonis.

31-36
Siin kinnitab autor jälle, et Jumal on kolm, Isa, Poeg ja Püha Vaim, ja märgib kohe, et “keegi” ei võta seda
teadmist vastu. “Keegi” on siin rahvahulk, keda huvitavad ainult maised väärtused. Õnneks leidub siiski ka neid, kes
võtavad tunnistuse vastu.
Igatahes valgus, elu, Taevariik, rõõm olemisest tulevad ainult Jumalast, Jumal-Pojast, kes on teinud end
nähtavaks.

35
4
Kohtumine Samaaria naisega

1-3
Jutud käivad ringi ja need ei ole alati heatahtlikud. Variserid kardavad arvatavasti, et Jeesuse õpetusega tekib jälle
mingi uus liikumine või koolkond, mis killustab rahvast veelgi enam. Galileas oli esialgu kindlam elada, seal oli
variseride mõju nõrgem. Ja Jeesuse tund ei olnud veel tulnud!

4
Kõige lühem tee Galileasse läks läbi Samaaria.

5-6
Selle küla nimel on mitu varianti. Praegu asub seal Askari küla, Ebali mäe jalal, umbes ühe kilomeetri kaugusel
Jaakobi kaevust. Kreeka keeles nimetatakse seda kaevu “allikaks”, sest sinna kogunes mitte ainult vihma - vaid ka
põhjavett. Ja voolav allikavesi - “elav vesi” - oli muidugi kõige parem janu kustutaja.
“Kuues tund” märgib umbes keskpäeva. Jeesus on vara hommikul teele asunud ja juba 30 km kõndinud. Iga
inimene väsib sellise retke järel. Ja meid võib lohutada teadmine, et ka Jumal on õppinud tundma meie väsimust.

7
Vee ning janu teemad esinevad evangeeliumis sageli. Vesi annab elu, vesi puhastab, vesi kustutab janu. Meil
kõigil on janu millegi järele. Aga meie janu kvaliteedist oleneb meie vaimse elu areng. Pühaduse tee algab enamasti
metafüüsilise januga. Samaaria naise loos leiame mitmeid üllatavaid momente. Kohtumine ei ole kindlasti mitte
juhuslik, vaid Jumalast ette nähtud. Põhimõtteliselt ei kõneta ükski mees avalikus kohas võõrast naist. Jeesus astub
traditsioonist üle.

9
Peale selle seisavad juudamaalased juba ammust ajast samaarlastega vaenujalal. Samaarlasi peetakse ketseriteks,
kuna nad ei tunnista kõiki Vana Testamendi eeskirju. Nende pühapaigaks on Garizimi mägi, kuhu Aabraham oli omal
ajal ehitanud altari. Juutide järgi aga Jeruusalemm.
Samaaria rahva tekkeloos jutustatakse, et maale toodi vägivaldselt sisse viis paganlikku suguharu, kes segunesid
põlisrahvaga, kuid ei loobunud oma endistest kommetest ning uskumustest. Samaaria naise viis meest sümboliseerivad
seda pärimust.
Inimene on loomulikult mateerias kinni. Konkreetne kaev on 40 meetrit sügav ja palja käega ei saa ka ükski
prohvet sealt vett välja tõsta. See kahekõne näitab selgesti, et meie arutlused võivad asetuda mitmele erinevale tasandile.
Naise mõtted liiguvad kaevu ja selle vee ümber. Jeesus aga kõneleb vaimsest veest, mis “joodab” igavese elu jaoks.
Jumala kõne on täis märke ja sümboleid. Igaüks peab vaeva nägema nende lahtimõtestamisega.
Naine tunneb instinktiivselt, et mees, kes temaga räägib, ei ole tavaline inimene. Ta “usub” juba, aga püüab sellest
kasu saada.

16-/8
Jumaliku sõnumi vastuvõtuks peab Jeesus naist ette valmistama. Ta näitab kõigepealt, et Tal on võime lugeda
inimeste südameid ja nende minevikku, ja tunnistab samas ka sellest, et Teda ei hirmuta eemale naise kahtlane eluviis.
Traditsioon nägi ette, et lesknaine võis abielluda ainult kaks korda, äärmisel juhul kolm. Aga viis oli tõesti liiga palju. Ja
nüüd oli sinna ilmunud veel keegi kuues, kellega ta võib-olla koguni abielu rikkus.

19-20
Naise voorus väljendub Tõe otsimises. Ta tahab teada. Meie Jumal on üks, meie usk on sama. Aga kuskil on
tekkinud lõhe. Mis on nüüd õige, mis on vale? Kus on õigem palvetada, Garizimi mäel või Jeruusalemma templis?
Siin avaldub nüüd Jeesuse sensatsiooniline sõnum: Jumala kummardamine või teenimine või kuidas seda ka
nimetada, ei ole nüüdsest peale enam kohaga seotud. On tõsi, et juudid on Jumala väljavalitud rahvas ja jäävad selleks
ja et nende Jeruusalemm on püha linn, kuid ka lahkusulised ja isegi paganad on kutsutud saama Jumala lasteks. Jumala
lihakssaamine on pühitsenud kogu maakera. Iga kristlane on Jumala tempel.

25-26
Naine on valmis uskuma, ja ta on esimene, kellele Jeesus ütleb, et Ta on tõesti Messias. See, keda juudid on
sajandeid oodanud, ilmutab ennast nüüd põlatud lahkusulisele, inimesele, kelle isiklik elu pole ka eeskujulik ja kes on
peale selle veel naine! On ju teada, et naise sõnadele ei omistatud erilist väärtust ja et naise tunnistus ei maksnud. Jumal
36
üllatab pidevalt, valides oma sõnumikandjaiks inimesi ja sündmusi, mis meile mõnikord ebakohased paistavad.

27
Jüngrid märkavad, et midagi imelikku on sündinud, kuid nad ei julge küsimusi esitada. Jeesus erineb teistest
inimestest. Jumal-Poeg Temas sisendab aupaklikkust ka siis, kui usaldus on täielik.

28-30
Naise vaimustus näitab, et Taevariigi asjad on talle ikkagi palju tähtsamad kui kõik maine. Vesi, mille pärast ta oli
kaevule tulnud, jääb nüüd sinnapaika...
Ja külarahvas jätab ka kõik oma tegemised, et minna Jeesust vaatama.

31-34
Ka kõneluses jüngritega toimub samasugune üksteisest möödarääkimine nagu alguses Samaaria naise puhul.
Jüngrid on ostnud toitu, päevakorras seisab tavaline lõunaeine, kuid Jeesuse mõtted keerlevad oma elu ülesande ümber.

35-38
Selle kirjakoha üle on palju vaieldud ja kirjutatud. Kas Jeesus tsiteerib siin ainult vanasõna või kõneleb täiesti
argistest Samaaria viljapõldudest? Kui loodus näitab, et lõikuseni jääb veel neli kuud, siis võiks kohtumine asetuda
jaanuari lõppu või veebruari algusesse, jne. Tuleb meeles pidada, et kogu külarahvas oli kogunenud kaevu juurde, ja
võib ette kujutada, et Jeesuse jutt ei olnud mingi teoloogiline monoloog, vaid vastus küsimustele. Ja mõtted, mis
vaevasid Samaaria naist, nõudsid kindlasti ka seletust kogu rahva ees. Jumalariigis on kõigil mingi ülesanne, ja see on
ülitähtis, paistku ta meile suur või väike. Üks külvab, teine lõikab, aga mõlemad võivad rõõmustada, sest vili on ju
kõigile. Kristus on tulnud, sest Teda on oodatud. Tema tulemist on ette valmistatud. Külvamine ja lõikus käivad
käsikäes kuni maailma lõpuni.

39-42
Augustinus arvab, et ka tänapäeva paganad võivad sama tee läbi käia kui samaarlased: keegi räägib neile
Kristusest, paneb nad kuulatama, ja siis tuleb Õnnistegija ise ning jääb kaks päeva nendega, et nende usku süvendada ja
kinnitada. (In Ioannis Evangelium tractatus, 15, 33.)

Kuningliku ametimehe poja tervekstegemine

46
Kuninglik ametimees, kellest on juttu, kuulus arvatavasti Herodes Antipase haldussüsteemi. Herodes oli küll
ainult tetrarh, nii-öelda Galilea kuberner, aga teda võis ka nimetada kuningaks. Ametniku elukoht oli Kapernaum,
tähtis tollipunkt.

46-47
Kuigi Herodese õukonnas valitses kaunis paganlik mentaliteet, oli see inimene tõsiselt jälginud Jeesuse tegevust
ning sõnavõtte. Ta on veendunud, et Jeesus võib aidata, muidu ei oleks ta niisugust vaevalist teekonda ette võtnud.
Kapernaum asub ikkagi üle 30 km Kaanast ja teed on viletsad.

48
Kõrge ametniku saabumine äratas kindlasti uudishimu ja tegi ümbritseva rahvahulga erksaks. Oi! Kas nüüd
sünnib mingi ime? Jeesuse sõnad on määratud arvatavasti kõigile, kes seal juures seisid. Selliseid situatsioone kordub
Pühakirjas üsna sageli. Inimesed ju otsivad sensatsiooni.

49-50
Isa usub, et Jeesus võib tema last päästa, kuid ta ei kujuta veel ette, et Ta võib seda teha ainult sõnaga,
mitmekümne kilomeetri kauguselt. Aga kui Jeesus ütleb, et ta poeg elab, siis ei hakka ta vastu vaidlema ega seletusi
nõudma. Ta läheb, ja isegi mitte kohe, vaid laseb oma hobused enne välja puhata.
See kirjakoht illustreerib hästi usu kasvamist. Johannes Kuldsuu arvabki, et Jeesus keeldus temaga kaasa
minemast selleks, “et teda õpetada uskuma”.

52
Seitsmes tund on umbes kell üks pärast lõunat.

37
5
Halvatu tervekstegemine hingamispäeval

1
See püha võis olla paasapüha, mis oli terves impeeriumis teada juutide rahvuspühana ja kestis seitse päeva.

2
Betsatal on mitu varianti: Bethesda “halastuse maja” (Chouraqui kirjutab Beit-Hasda), Bethsaida, Belsetha,
Lammastevärava juures, mille kaudu toodi ohvriloomad linna, asus kandiline kaljusse raiutud tiik, mida
ümbritsesid neli sammaskäiku; viies jaotas tiigi kaheks.

3~4
Kolmanda salmi viimane osa ja kogu neljas on jäetud uuematest tõlgetest välja, kuna seda ei esine paljudes
vanemates tekstides. Vee liikumine tähendab arvatavasti purset allikast. Aga inglimotiiv on siin siiski ilus ja tuletab
meelde, et Jumala käskjalad liiguvad ka maa peal ringi ja tegutsevad siin nähtamatult.

6
Jeesus tahab aidata. Aga siin, nagu mitmes teises kohaski, küsib Ta kõigepealt, kas inimene tahab, et teda
aidatakse. Võib nimetada müsteeriumiks seda iseäralikku suhet Jumala ja inimese vahel. Kogu meieisapalve on
ehitatud Jumala ja inimese soovide ühtumisele, mida aga inimene peab väljendama. Medjugorjes ütles Maria kunagi,
et Tal on “meie palveid vaja“, kuna Ta tahab meid tõsiselt aidata. Palve on niisiis eriti dünaamiline element ajaloo ja
üksikisiku arengus.

14
Haigused ning hädad ei ole otseselt seotud isikliku patuga. Neil võivad olla üsna kaugeleulatuvad põhjused. Aga
Jeesus tuletab siin meelde, et igal juhul on patul mingid kurjad tagajärjed, ja Jumala poolt pakutud tervenemine
tähendab samas sisemise konversiooni vajadust, inspiratsiooni uue elu alguseks.
Moosese seaduse järgi oli sabat - hingamispäev - eriliselt pühendatud Jumalale. Öeldakse ju, et Jumal puhkas
seitsmendal päeval, pärast Loomingu lõpetamist. Nii pidi ka inimene jätma hingamispäeval oma tavalise töö ja
mõtlema taevastele asjadele. Aga mis on töö? Jeesuse kaasaegsed olid jõudnud koostada täpse nimekirja kõigest sellest,
mida ei tohi teha, ja nõnda sai usukombest bürokraatlik eeskiri, mille absurdsuse vastu võitles ka Jeesus.
Jumal on energia ise, ja loomine või pigem loodu elus hoidmine kestab edasi. Kuna Jeesus on Jumal ja sellega ka
Looja, seisab ka Tema alati tegevuses.
Juute skandaliseeris aga peamiselt Tema suhe Isaga. Kõik inimesed on Jumala lapsed. Juba Jesajas (63:16 ja 64:8)
on öeldud “Meie Isa, kes sa oled taevas”. Aga Jeesus annab mõista, et Isa võib olla mitmes tähenduses. Inimesed on
Jumala loodud lapsed. Jeesus on Isast sündinud Poeg. Seda vahet toonitab Jeesus ka pärast ülestõusmist: “Ma lähen
üles oma Isa ja teie Isa juurde...” (Joh. 20:17)

19
Isal ja Pojal on sama võim ja sama tegevus, ja samas on nad erinevad. Jeesus püüab siin inimlike sõnadega olulist
metafüüsilist tõde esile tuua.

20-30

Pojal on Isa võim. Väljaspool Teda ei pääse keegi Isa juurde. Ja inimene peab oma elu üle Pojale aru andma.
Julgustama peaks meid teadmine, et Jumal ei taha inimese hukatust, et see, kes meie üle kohut mõistab, on ise tulnud
maa peale meid aitama, isegi meie pattude ja hädade eest surema. Muidugi peame ka meie end kokku võtma, püüdma
paremaks saada. Augustinus imestab, et inimesed näevad hirmsasti vaeva, et oma maist elu paari aasta võrra pikendada,
aga ei tee suurt midagi igavese elu saavutamiseks.
Jeesus on teadlik oma “kahekordsest” sündimisest: Jumala Poeg ja Inimese Poeg. Isa on andnud Pojale elu ja
võimu - mitte osa sellest - ja samas ei ole Ta endast midagi ära andnud. Johannes Kuldsuu märgib, et ainult väljend “Ta
on andnud” teeb vahet Isa ja Poja vahel. Kõik muu on sama.

31-40
Jeesus peab kohandama oma seletused kaasaegsele mentaliteedile. Juutide juures ühe inimese tunnistus ei maksa.
(Vt 5. Moos. 19:15.)
Ja Jeesus on inimene - Jeshua-ben-Joseph Naatsaretist. Aga tunnistajad on olemas. Neid on koguni neli: Ristija
38
Johannes, Tema enda imed, siis veel Isa taevas ja Pühakiri, mille kuulutustest isegi asjatundjad aru ei saa. Vana
Testament valmistas Kristuse tulemist ette, ta sisaldab ka ülimat tarkust, mis kehtib igal pool ja igal ajastul. Aga
mõistmiseks on vaja Vaimu abi.

41-47
Kui inimene ei tee end vastuvõtlikuks Jumala valgusele, siis võib ta Piiblist välja lugeda ükskõik mida.
Paljusid perverssusi on nõnda püütud põhjendada religiooniga. Jeesus süüdistab siin kolme mentaalset hoiakut:
kõigepealt armastuse puudumine Jumala vastu, tühise maise au ja kasu tagaajamine, Pühakirja ebaobjektiivne
tõlgendamine. Jeesuse ajal võitlesid juudid kõigepealt poliitilise vabaduse eest ja otsisid Moosesest tuge oma taotlustele.
Jeesus õpetab, et vabadus peab olema kõigepealt sisemine ja et ilma selleta ei oska inimene ka füüsilise vabadusega
midagi head ette võtta.

6
Leibade paljundamine

1-4
Galilea järvel on mitu nime. Luukal on Geneetsaret (tänapäeval Kineret) samanimelise küla järgi. Matteus ja
Markus eelistavad Galilea järve. Johannesel ilmub ka Tiberia linna nimi: selle asutas Herodes Antipas keiser Tiberiuse
auks. Kristuse ajal oli selle järve kaldal mitu linna. Neist on meile eriti tuttavad Magdala ning Kapernaum (praegu
Kfar-Nahum).

5-7
See evangeeliumi lõik esitab küsimuse, millele igaüks peab oma elus vastuseid otsima. Leivamotiiv on Pühakirjas
- ja ka meie argielus - ülima tähtsusega. Ilma leivata ei saa elada, ilma vaimse leivata, mida ainult Jumal anda võib, ei
püsi vaimne eksistents. Materiaalne leib on seoses metafüüsilise leivaga.
Pühakiri jutustab paljudest söömaaegadest. Ja Jumalariigis ootab meid sümboolselt hiilgav pidulaud, nagu
mitmes kirjakohas selgub.
Aga miks peab üldse sööma? Miks peavad kõik elavad olevused sööma? Sest söömine on samas söödava
hävitamine. Ainult Jumalat saab süüa nii, et miski ei purune, ei hävine.
See on suur müsteerium, millele ei tea veel seletust. Millegipärast peame seisma tihedas seoses maaga ja tundma
seda seost. Ainult vähesed pühakud on suutnud end sellest lahti rebida. Nn ineedia puhul võtab keha tarvilikke toitvaid
elemente õhust, nagu arvatakse. Kuid ka õhk on seos materiaalse maailmaga...
Jeesus on kaastundlik. Paljud inimesed on tulnud üsna kaugelt teda kuulama. Koht asub linnast väljas. Et õhtuni
vastu pidada, selleks peab sööma. Nälg takistab mõtlemist. Ja kuulamist. Jumal teab kõike seda. Tema ei nõua kelleltki
midagi võimatut.
Viis odraleiba ja kaks kala. Seda on tõesti vähe. Aga vähesest võib Jumal teha palju. Jumal annab alati ülikülluses.
Aga kõigepealt on vaja kedagi, kes oleks küllalt suuremeelne, et loovutada oma viis odraleiba ja kaks kala!

9-10
Koht, kus oli “palju rohtu’’, asus järve idakaldal. Veel praegu on seal heinamaa nimega El Natihah.
Sündmus leiab aset kevadel paar päeva enne paasapühi. 5000 on umbkaudne arv. Tegelikult loeti mehi, naised ja
lapsed “täiendasid” meeste kogukonda, nii et sel päeval võis rahvast olla kümne tuhande ümber.

11
Imeteo kirjeldus algab umbes samade sõnadega kui Euharistia sisseseadmine. (Vrd Matt. 26:26; Mark. 14:22;
Luuk. 22:19 ja 1. kiri Kor. 11:25.) Materiaalne leib kuulutab ette jumalikku leiba.

12
Käsk ülejäänud toit kokku korjata peaks andma mõtlemisainet pillajaile. Jumala tohutud rikkused on meile
kättesaadavad, aga me ei tohi neid raisata. Nn heaolumaade prügikastid annavad tunnistust meie tsivilisatsioonipahest,
mida võiks nimetada hoolimatuse patuks.
Kõik detailid on tähtsad ning juhivad kaugemale ja sügavamale, kui neile küllaldast tähelepanu osutada. Neile,
kes otsivad vastust loomade kannatusele ja püüavad mõista Looja suhtumist oma loodud olevustesse, võib pakkuda
ainet järelemõtlemiseks kalade motiiv. Leibade paljunemisest kirjutatakse palju - sest leib sümboliseerib meie toitu
üldiselt -, kuid kaladest ei kõnelda sageli. Need kalad, mis Jeesus rahvale jagas, ei olnud kunagi sündinud, võrgus
rabeledes õhku ahminud ja surnud. Need olid lihtsalt kalad söömiseks, mida Jumal andis. Neist ei olnud meie patu
39
tagajärjed üle käinud...
Rahvas on, nagu ta on alati olnud: ta tahab kergemat elu. Kui nüüd tuleb keegi, kes annab süüa ja ei nõua selle
eest mitte midagi, ei raha ega töötunde, siis on selge, et Tema ongi see õige juht ja valitseja, kellest on unistatud.
Rooma okupatsioon rõhub, Herodes tantsib vallutajate pilli järgi. Oleks vaja uut kuningat, sellist, kes seaks jalule endise
hiilguse. Rahvas ei taipa, et vabadus peab kõigepealt olema sisemine ja et seda annab ainult Jumal. Ja et sisemine
vabadus annab ka lahendusi paljudele välistele probleemidele.
Jeesust varitseb pidevalt poliitika-kiusatus. Ka kohtumõistmine tema üle on tegelikult poliitiline protsess.

Jeesus kõnnib järvel

16-21
Staadion on pikkusemõõt (1 staadion = 192 m). Jüngrid olid niisiis sõudnud umbes 5 km kõikuval järvepinnal.
Öö ning torm... Kõik meeled annavad tunnistust sellest, et maailm on hädaohtlik. Kuid ka kõige hullemas olukorras
näitab end Jumal. Mälestus sellest kummalisest ööst andis apostlitele kindlasti jõudu ka hilisemates ohusituatsioonides
uskuda ning loota.
Vanemas kirjanduses on võrreldud laeva Kirikuga. Aquino Thomas märgib, et "see tuul kujutab kiusatusi ja
tagakiusamisi, millest Kirik peab läbi minema oma puuduliku armastuse pärast”. Kuid ükski torm ei pea teda kinni ega
juhi valele teele, nagu kirjutab Augustinus.

Jumalikust leivast

27
Aquino Thomas tuletab meelde, et kui pitser surub end vahasse, siis jääb sinna tema kuju täielikult. Jeesus-
inimene on nagu vaha, millesse Jumal on jätnud oma pildi. Poeg saab kogu oma vormi Isast. Ühest küljest igavesti
Jumal-Pojana, teiselt poolt inkarnatsioonis inimesena, kes kannab Jumala märki.

28-34
Jeesuse sõnad rahvale tuletavad siin meelde kõnelust Samaaria naisega (Joh. 4:11-15), mille peateemaks oli
eluvesi. Siin on juttu leivast, mis tuleb taevast ja annab elu. Samaaria naine võrdles Jeesust esiisa Jaakobiga. Seekord
kerkib esile Moosese aukartustäratav kuju. Jeesus on võimsam kui Mooses ja Ta annab seda selgelt mõista. “Mooses ei
ole kunagi julgenud väita, et ta annab hävimatut toitu, toitu, mis jääb igavese eluni. Jeesus lubab palju rohkem kui
Mooses, kes tõotas kuningriiki, maad, mis jooksevad piima ja mett, ajalist rahu, rohkearvulist järelpõlve, keha tervist ja
kõiki muid selle maailma hüvesid...” (vt Augustinus, In Ioannis Evangelium tractatus, 25-12), mis kaovad koos selle
maailmaga. Kristuse toit sellevastu kestab igavesti.
Juudid teadsid, et manna, mis neid kõrbes pika rännaku ajal elus hoidis, sümboliseeris tulevase Messia ande. (Vrd
1. Kor. 10:3-4.) Kuid selle metafüüsiline tähendus ei olnud kaugeltki selge. Ka tänapäev on "Euharistia väga kõrge
müsteerium” (Paulus VI), millele saab läheneda ainult palves.

37-40
Jeesuse sõnades avaldub kolm olulist punkti tema õpetuses - kolm müsteeriumi: usk Kristusesse, mis juhib
Jeesuse isiku ja Tema õpetuse juurde; ülestõusmine, mis algab usklikule juba siin maailmas enne surma; Jumala tahe,
et kogu inimkond pääseks.

41-42
Inimeste reaktsioon paistab täiesti loomulik. Leib on määratud söömiseks. Elav leib on siin Kristuse ihu. Mida see
ometi tähendab? Seni võis süüa ohvriloomi. Aga inimohvreid Iisraelis ju ei olnud. Kas nüüd püütakse sisse tuua mingit
kannibalismi vormi? Jeesuse kõne liigub hoopis erinevas dimensioonis, milleks rahvas pole ette valmistatud.
Ka seos taevaga ei ole kuidagi selge. Jeesuse suguvõsa on tuntud. Kõik tema perekonnaliikmed elavad
normaalset elu. Vähemalt nõnda paistab väljapoole. Ja kaasaegsele aramea keelt kõnelevale rahvale on Jeesus lihtsalt
Jeshua-ben-Joseph, st Joosepi poeg.
Johannes nimetab siin Joosepit teist ja viimast korda. Joosepi ülesanne on nüüd täidetud. Jumal oli andnud oma
Poja tema hoolde, tema kasvatada. Kaasinimeste silmis oli Joosep Jeesuse lihane isa, kuna inkarnatsiooni müsteerium
sai teatavaks alles hiljem. Aga isakssaamine ei tähenda alati bioloogilist protsessi.
Joosepi isadus seisab palju kõrgemal tasemel. “Joosepi vabadus ning armastus tõid ilmale Maria poja, kes oli
Jumala Poeg”, kirjutab Augustinus oma Jutlustes (51,20).

44-51
Jeesuse sõnad on siin täiesti selged. Tema kõne pole mõistujutt, mis kasutab sümboleid ja metafoore. Jumal, keda
40
keegi pole näinud, on teinud end nähtavaks Jeesuses. Ja Jeesus üksi võib viia inimese uude dimensiooni, millesse
asetuvad ka uus leib ja uus vein - igaviku toit, mis ei roisku ega rikne.
Need sõnad kinnitavad altarisakramendi olulist osa meie arengus. Transsubstantsiatsioon - leiva ja veini
muutumine Kristuse ihuks ja vereks - ei ole piltlik väljendus, vaid sündmus, mis ühendab konkreetselt materiaalse ning
vaimse. Leib ja vein saavad uue tähenduse, sest neisse on tulnud midagi hoopis erinevat, nende reaalsus on
muundunud. Muidugi jääb Kristuse tõeline kohalolek armulauasakramendis ratsionaalselt seletamatuks müsteeriumiks.
Aga kogemus näitab, et euharistia kaudu muutub tasapisi inimese vaim ja ka füüsiline olukord.
Küsimusele, kuidas niisugune muutus saab üldse olla võimalik, tohib vastata, et Jumalal ei ole miski võimatu, ja
isegi inimliku loogika alusel paistab selge, et kui Jumal loob mitte millestki, siis on ju veelgi lihtsam muuta midagi, mis
juba on loodud.

53-55
Jeesus rõhutab euharistia reaalsust. Ilma Kristuse ihu ja vereta ei suuda kristlane end teostada. Bioloogiline elu on
seotud vaimsega ja mõlemal on vaja Jumala tuge. “Sõna annab elu hingele’’, kirjutab Aquino Thomas, “aga
lihakssaanud Sõna elustab keha. See sakrament ei sisalda ainult Sõna oma jumalikkusega, vaid ka tema inimsust.
Sellepärast annab ta auhiilgust nii hingele kui ka kehale." Ja sellepärast tähendab ta meile olulist toitu, kui me tahame,
et meie elu siin maa peal õnnestuks ja teostuks nagu eelmäng igavikule.
Kui selle kirjakoha üle sügavamalt järele mõtelda, siis saab selgeks, et kristlane peaks võimalikult iga päev
missaohvrist osa võtma ja armulaual käima.

56
Kõik sakramendid ühendavad meid Jumalaga, eriti aga armulauasakrament, sest selles on Kristus ise. Ja Temas
seome me end ka teiste kristlastega - Kirikuga -, sest “leib on üks”, kirjutab Paulus (1. Kor. 10:17), ja sellega siis ka
“meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast”.

57
Euharistias toimub materiaalne ning vaimne ühinemine Kristusega, piltlikult väljendades - pookimine
Kolmainsuse Teise Isiku külge.

58
Juba kolmandat korda võrdleb Jeesus Eluleiba - oma ihu - mannaga, millega Jumal toitis Egiptusest põgenenud
heebrealasi nelikümmend aastat kõrbes (vrd 6:31-32 ja 6:49). Kas ei ole see märgiks, et kristlane peaks võimalikult tihti
armulaual käima?
Nelikümmend aastat kõrbes Jumala hoole all on jätnud sügavad jäljed rahva kollektiivsesse mällu. Ikka jälle
tuletatakse seda meelde ja ka Jeesus kõneleb sellest mitu korda. Kuid siin on sõnad nii napilt edasi antud, et mõnigi
küsimus jääb veel lahtiseks. Muidugi esiisad sõid kõrbes taevast saadetud leiba ja surid. Kuid armulaualeivast toitunud
inimene peab ka surmast läbi minema. Me teame, et ta on määratud igavesele elule, tema bioloogiline surm on
vältimatu. Mis saab siis esiisadest, kes elasid ja surid enne Lunastaja tulekut? Pühakiri annab mitmes kohas mõista, et
ka nemad tõusevad üles. Kogu inimkond ilmub viimsel kohtupäeval Jumala ette, ka paganad, Niineve mehed ja Seeba
kuninganna (vt Matt. 12:41-42).
Mida tähendavad siin siis Jeesuse sõnad elust ja surmast? Nende üle peaks veel iga kristlane järele mõtlema.
Eluleib esineb meile nähtavas vormis, aga ta kuulub juba erinevasse dimensiooni. Sellisena ei ole ta seotud aja ega
ruumiga. Igatahes armulaualeivas peitub Jumala vitaalsus, mis ei saa surra. Nõnda jääb ka meie bioloogilises surmas
täiesti materiaalselt elama see osa meist, mis on toitunud euharistiast.

60-62
Inimesel ei ole Kristuse sõnadest kerge aru saada. Tänapäeva reaktsioon on umbes sama mis kaks tuhat aastat
tagasi. Kõik, mis Jumal ilmutab, paistab uskumatult uus. Ja sellepärast nõuabki Jeesus meilt usku. See “usk” on
tegelikult usaldus. Me usaldame Jumalat, sest juba oma definitsiooni kohaselt on see keegi, kes ei eksi kunagi ega vii
ka inimesi eksitusse. Eksituse ning pettusega tegeleb ainult “valede vürst”.

63-66
Bioloogiline inimene on piiratud. Ainult meelte kaudu ei saa vastu võtta jumalikke teadmisi. Metafüüsiline tarkus
tuleb teisi teid kaudu, kuid mitte vastu meie tahtmist. Seda tarkust peab kõigest hingest ootama ning soovima.

41
 Peetruse tunnistus

67-71
“Meie usume ja me teame...”
Peetruse sõnad kinnitavad, et kristlase usk ei ole paljas uskumine, vaid metafüüsiline teadmine, mis saab tulla
ainult Jumalast. Apostlitele oli antud sellest osa saada. Sellegipärast leidus nende seas äraandja - Juudas, Jehuda ben
Shimon, mees Keriotist -, kelle eluideaali ei mahtunud Jeesuse liiga ebamaine õpetus.
Arvatavasti polnud Juudasel seda sügavat isiklikku usku, mis aitab tõde ja valet, head ja kurja eristada. Võib-olla
otsis ta lahendusi oma probleemidele väljaspool Issanda valgust.

7
Jeesus varjab end

1-5
Kõik ligemad sugulased on “vennad”, ja need muidugi rõõmustavad, et keegi perekonnast saab kuulsaks. Jeesuse
olemus ja Tema sõnade sisu jäävad neile läbipaistmatuks, aga nad loodavad Tema võimetele suuremat reklaami ja
võib-olla siis ka kõigest edust veidi kasu tervele suguvõsale.
Lehtmajapüha - sukot - leidis aset sügisel ja kestis kaheksa päeva. See tuletas meelde aega, mil heebrealased
elasid kõrbes telkide all. Hiljem nimetati seda ka lõikusepühaks. (Vrd. 2. Moos. 23:16.)

6-10
Jeesuse ajal reisisid inimesed harva üksinda. Kaugemalt tuldi Jeruusalemma karavanide kaupa. Jeesus teadis, et
Tal oli vaenlasi ja Ta ei tahtnud kohe pidunädala alguses silma torgata. Nõnda jäi Ta esimestest gruppidest maha ja
ilmus linna alles hiljem, võib-olla neljandal või viiendal päeval, mil pidu käis täies hoos. Siis oli otsene hädaoht möödas,
sest Jeesuse vahistamine pidustuste keskel oleks põhjustanud suure skandaali.
Jeesuse isiksus on üllatav. Kõik teavad Teda juba, aga igaühel on muidugi oma arvamine. Nagu tänapäevalgi ...

Jeesuse kõne Jeruusalemmas

15-18
Kirjatundjad imestavad Jeesuse teadmiste üle. Teda ei ole üheski koolis nähtud, ühegi tunnustatud rabi juures
kohatud. Kust Ta ometi võtab oma tarkuse?
Jeesuse õpetus seisab kõrgemal kui kõik koolis õpitu. Ta kõneleb Jumalast ning Jumala saadikuna. Ta ei esita
isiklikke teooriaid, ei püüa olla originaalne, et seltskonnas imetlust äratada. See, kes neid sõnu ausa ja vastuvõtliku
südamega kuulab, saab aru, et neis väljendub Jumala sõnum.
Ka misjonitöös kehtib sama eeskuju: mitte panna pearõhk oma teesidele või hüpoteesidele, mitte hoobelda oma
avastustega - kuigi need võivad olla ülimalt väärtuslikud -, vaid anda edasi kõigepealt ja otseselt Pühakirja läkitus.
Nõnda oleme tõeliselt Jumala teenistuses ja samas ka võimelised iseenda jaoks uusi Tõe tahke avastama, mis muidu
võiksid kinni jääda meie elava fantaasia piltide vahele...
Vandenõu Jeesuse vastu on alles salajane. Rahvas ei tea veel, et Temast kavatsetakse lahti saada. Ja tegelikult
paistab see tapmisejutt tõesti ebatõenäolik, sest Moosese Seaduse järgi ju ei tohi inimese elu puudutada ja need
kohtunikud, kirjatargad ning muud võimumehed, kes Jeesust ümbritsevad, tahavad ometi olla eeskujulikud juudid.
Niisiis tundub Jeesuse etteheide õigustamatu.

21-24
Aga peamine vaidlus toimub siin hingamispäeva ümber.
Hingamispäev - sabat, heebrea shabat - oli päev, mis lõpetas nädala. Pärast maailma loomist “puhkas” Jumal
seitsmendal päeval ja nõnda peab ka inimene pärast töönädalat hinge tõmbama, oma orjadele ja ka oma loomadele
rahu andma. See päev on pühendatud Jumalale, mil usklikud palvetavad ja kogunevad pühakotta Jumalasõna lugema
ning mediteerima. Aja jooksul arenesid välja väga täpsed eeskirjad selle kohta, mida tohtis teha ja mida mitte.
Sabatirahu nõudis kõigepealt kõige töö lõpetamist. Aga mis on töö? Traditsiooni järgi ei tohtinud tuld teha, metsas
puuoksi korjata, ka mitte suppi keeta ega naabrile külla minna, kui see asus rohkem kui kahe kilomeetri kaugusel.
Tähenärijalik arusaam sabatiseadusest võib viia isegi katastroofini. 1. Makkabeuse raamatust (2:32-38) loeme, kuidas
üks äärmuslikult vaga rühm laseb end maha tappa, kui teda hingamispäeval rünnatakse: sabat ei luba ju relvi kasutada,
kive visata, barrikaade ehitada!
42
 Jeesus ei tühista sabatiseadust, aga Ta näitab, et Jumal ei nõua midagi absurdset: headus ja armastus on tähtsamad
kui seaduse jälgimine. “Hingamispäev on antud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks.” (Mark. 2:27.)
Sellepärast on täiesti loomulik aidata sel päeval ligimest, hoolitseda hädaliste eest, teha haigeid ja vigaseid terveks.
Kõik hingamispäeval tehtud imed (vt Joh. 5:1-18; Matt. 12:10-13; Luuk. 13:10-17; Lk. 14:1-6) sünnivad Jeesuse enda
algatusel. Sellisel päeval ei julgenudki keegi Teda appi kutsuda.
Oma tegevuse õigustuseks toob Jeesus näite Moosesest ja selle seadusandluse näilisest vasturääkivusest. Seadus
näeb ette, et poeglapse rituaalne ümberlõikamine peab aset leidma kaheksandal päeval pärast sündi, ka siis, kui see
päev langeb kokku sabatiga. Ometi nõuab ümberlõikamise tseremoonia mitmesuguseid materiaalseid ettevalmistusi.
Armastus aga on suurem kui traditsioon, niisiis inimeste aitamine kaalub Jumala ees rohkem kui ümberlõikamine. Ja
Seadust ei tohi võtta kuiva reeglitekimbuna, mida rakendatakse automaatselt. Seadusel on sügavam mõte ja sellest
peame püüdma aru saada.

Kes on Messias?

25-27
Jeesuse omapärane, võimas isiksus ajab inimesed segadusse. Jutud liiguvad, et Ta elu on hädaohus, kui Ta
kõneleb templis, teeb imesid, ja keegi ei astu vahele, keegi ei püüa Tal suud kinni panna. Mõni küll arvab, et Ta võiks
olla Messias, keda nii palavalt oodatakse. Aga Jesaja ennustas ju (53:1-8), et kui Messias ilmub, siis ei tea keegi, kust
Ta on pärit, välja arvatud kaks vihjet - sündimine Petlemmas ja seos kuninga Taavetiga. Kuid Petlemma linn on vähe
tuntud ja kuninglikust päritolust ei teadnud ka keegi suurt midagi. Ja need, kes seda aimasid, ei osanud Jesaja ennustust
ja Jeesuse õpetust kuidagi kokku panna. Enamusele oli aga Jeesus ikka Joosepi poeg - Jeshua ben Josseph -
Naatsaretist ja sellega välja lülitatud kõikidest võimalustest Messia troonile pääseda.

28-29
Jeesus tunnistab nüüd ise, et Jesaja ennustus on õige: Ta ei ole tulnud, Teda on saadetud: “... see, kes minu on
saatnud, on tõeline, ja Teda teie ei tunne.” Järelikult on õige, et “kui tuleb Messias, siis ei tea keegi, kust Ta on”.

30
Juudid said aru, et Jeesus tegi end Jumalaga võrdseks. Ja seda võeti teotusena, mille puhul Seadus nõudis teotaja
surmamõistmist (3. Moos. 24:15-16:23). Hukatav visati kividega surnuks. Loogiliselt ootas Jeesust sama saatus.
Aga kui “tund ei ole tulnud”, siis ei juhtu midagi. Kõik elu sündmused seisavad Jumala kontrolli all. Maa võib
väriseda, terved linnad rusuhunnikuks vajuda, autod ja bussid maanteel puruks sõita või kuristikku langeda, inimene,
kel on maailmas veel mingi ülesanne, elab edasi. Jeesuse loos kordub see väike lauseke mitmes kohas. Ja see peaks
andma julgust igale kristlasele, kes teab, et tema elu seisab Isa hoole all, et tal pole vaja midagi karta. Ja ta teab ka, et
kui see kardetu kunagi tuleb, siis on õige aeg, siis on sellel oma mõte ja otstarve, mille üle võib sügavas hingepõhjas
rõõmustada.

33-36
Jeesus räägib taevalikust dimensioonist, kust Ta tuleb ja kuhu Ta läheb tagasi. Maine realism ei luba neist
sõnadest aru saada. See oli nõnda kahe tuhande aasta eest. Ja see on nõnda ka veel praegu.

Elav vesi

37-39
Igal pühadenädala hommikul läks ülempreester Siloe kaevule ja tõi sealt kuldanumaga vett, mille ta valas altarile,
paludes Jumalalt rikkalikku vihma. Issand oli ju kõrbeski kustutanud janu. (Vrd 2. Moos. 17:1-7.) Samas loeti kohta
Jesajast, kus kuulutatakse Päästja tulekut ja koos Temaga taeva õnnistust (12:3). Loeti ka Esekieli 47. peatükki, milles
on juttu templist välja voolavatest vetest.
Viimasel pidupäeval oli kindlasti eriti palju rahvast kokku tulnud ja Jeesus kuulutab nüüd avalikult, et Tema ise
on elava vee allikas. Ja Johannes lisab juurde, et vesi tähendab siin Püha Vaimu, kes avaldab end inimkonna ajaloos
pärast Kristuse taevaminekut erilise jõuga, muutes põhjalikult meie kultuuriloo arengut.

Vaidlused Kristuse päritolu üle

40-43
Inimeste huvi on sageli lünklik. Jeesuse esinemine intrigeerib, ja mitmesugused jutud käivad ringi. Aga paljud ei
võta üldse vaevaks kuuldud andmeid kontrollida. Rahvas on pealiskaudne. Ja seda pealiskaudsust jagas ka Herodes.
Kui hommikumaa targad tema lossist seda troonipärijat otsisid, kes pidi just olema sündinud, siis laskis kuningas
43
endale kirjakoha ette lugeda, kus ennustatakse, et Messias tuleb ilmale Petlemmas. Aga ta ei lähe vaatama, kas
Petlemmas on tõesti midagi erutavat juhtunud. Ometi asub see külake ainult kümmekond kilomeetrit Jeruusalemmast.
Oleks võinud olla üks tervislik jalutuskäik, füüsiliselt ja vaimselt. Aga ei, Herodes ei viitsi...

44-53
Ka variseride ning kirjatarkade hoiak ei paista täiesti selge olevat. Meelsasti lööksid nad Jeesuse maha. Kuid peab
ju ka skandaali vältima. Ja sellepärast tehakse plaanid Jeesuse kõrvaldamiseks range legaalsuse raamides.
Kõigepealt võtku sulased Ta kinni...
Aga ka sulased on usklikud juudid. Ka neile on Jeesuse sõnad sügavale hinge läinud. Niisugust meest nagu see,
kes nõnda räägib, ei saa ometi kohelda nagu kurjategijat või suli, keda varguse pealt kinni nabitakse. Müts maha nende
sulaste ees, kel on küllalt julgust ebaõiglast käsku täitmata jätta!
Ka variserid ei ole kõik ühel meelel. Nikodeemus - ja võib-olla veel mõni teinegi - ei nõustu kirujate plaaniga.
Kuid enamus karjub kooris, et Galileast ei tõuse prohvetit ja et Jeesus on galilealane. Arvatavasti teavad siiski mitmed,
et Ta sündis Taaveti linnas Petlemmas.

8
Abielurikkuja naine

Paljudes vanades käsikirjades puudub see lõik (1-11). Ka kreeka kirikuisad ei kommenteeri seda.
Augustinus peab põhjuseks teatavat puritaanlikku hirmu Jumala halastuse ees. Kui abielurikkuja leiab armu, kuhu
asetub siis õiguse piir? Aga kindel on, et Jumal halastab, kui inimene ise oma eksitust või pattu kahetseb, ükskõik
milline tegu ta südametunnistusel lasub. Selles veendumuses otsustas Trento kirikukogu antud teksti Jumalast
inspireeritud loona Pühakirja vastu võtta.

1
Õlimägi asub templi vastas, teispool Kidroni orgu. Seda peab traditsioon vanaks palvetamiskohaks. Siin paigas
palvetas Taavet ja mediteeris kunagi Esekiel. Mäe jalal Ketsemani aias, kus kasvasid oliivipuud ja mida ümbritses tara,
toimus kohtumine Juudasega ja Jeesuse vahistamine.

3-6
Jeesust tahetakse ajada lõksu. Seaduse järgi pole kahtlust: abielurikkuja naine visatakse kividega surnuks. Seni on
Jeesus olnud patustajate vastu armuline. Kui Ta nüüd hakkab naist kaitsma, siis võib Teda vastuvaidlematult Seaduse
rikkumises süüdistada. Kui Ta aga soovitab Seaduse rakendamist, siis võib Talle südametust ette heita.
Jeesuse hoiak on neutraalne. Ta ei vaata naisele otsa, Ta ei vaheta pilku süüdistajatega. Ta istub oma järil ja
kritseldab midagi maapinnale, nagu ei tunneks Ta üldse huvi esitatud probleemi vastu.

7
Aga süüdistajad nõuavad vastust, ja vastus tuleb selline, et see ei puuduta mitte ainult kaebealust, vaid samuti
kaebajaid ja kõiki teisi, kes seda stseeni pealt vaatavad. Traditsiooni kohaselt pidid kuriteo tunnistajad esimesed kivid
viskama. Nende järel viskas kogukond oma kivid, nagu tunnistuseks, et Seadusest üleastumine tähendab häbiplekki
kogu rahvale. (Vrd 5. Moos. 17:7.)
Jeesus ei tühista Seadust. Aga Ta asetab kohtumõistmise moraalsele tasemele. Kindel on, et naise tegu ei saa
õigeks mõista. Aga antud juhul ei paista välja selle teo motiivid. Paljud tsivilisatsioonid ei hinda naisi. Ka Vana
Testamendi ühiskond ei pidanud naisest lugu. Niisiis võis juhtuda, et selles loos kannab süüd Jumala ees hoopis keegi
teine.
Igal juhul on abielurikkumine patt. Aga hukkamõistmise asemel peaksid kohtunikud kõigepealt enda
südametunnistust uurima, järele vaatama, mida nemad ise on rikkunud. Augustinus märgib, et naine väärib karistust
oma patu eest, “aga mitte patustajate käe läbi”.

10-11
Kui kõik kaebajad on läinud, ajab Jeesus end sirgu ja vaatab naisele otsa. Siin avaldub Jumala halastus. Jeesus ei
mõista naist hukka, aga Ta mõistab hukka tema patu: “... nüüdsest peale ära enam patusta.”
Ühiskond peab end kaitsma reeglite, seaduste ning kohtutega. Seadusandlus kannab inimliku nõrkuse märke.
Mõnigi hea põhimõte toob perversseid tagajärgi, mõnigi selge paragrahv muudab seosed ning suhted segaseks.
Kristlane teab, et kuri tegu tuleb hukka mõista, aga tegija üle tohib otsustada ainult Jumal, kes näeb inimese hinge põhja
ja teab, mis põhjusel keegi midagi toime paneb.
44
 Jeesus on maailma valgus

12
Messias on seotud valgusega. Jesaja kirjutab muuseas, et Messias on Iisraeli kuningas ja samas ka valgus
paganarahvaile (Jes. 42:6 ja 49:6).
Jeesus õpetab templis, nn Naiste õues (millele järgnevad Israeliitide õu ja Preestrite õu). Lehtmajapühade
esimesel ööl valgustasid seda õue neli suurt lampi, mis olid üle Jeruusalemma näha. See pidigi meenutama Jumala
valgust, mis juhtis esivanemaid Egiptusest põgenemise teel.
Siin kinnitab Jeesus, et Tema ise on maailma valgus. Ilma Temata ei mõista inimene Jumala ilmutust ega näe ka,
milline ta ise on ja kuidas temast võiks saada “valguse laps” (vrd Joh. 12:36).

13-19
Seaduse järgi on tunnistus tõsiselt võetav ainult siis, kui on vähemalt kaks tunnistajat. Jeesus ei räägi üksi enda
eest. Ta võtab Isa tunnistajaks. Kuid Jumal-Isa on nähtamatu. Ja nõnda võib mõista variseride umbusku. Nende vaim ei
ole veel küps selleks, et näha Jeesuse olemuses ja õpetuses Jumala pilti.

Jeesus ei pärine sellest maailmast

21-24
Jeesus on Messias, keda on oodatud ning otsitud juba sajandeid. Paljud kaasaegsed aga ei tunne Teda ära, vaid
otsivad edasi. Jumala äratundmist takistab patu olukord. Patt sulgeb silmad ja kõrvad. Mitte materiaalne maailm ei ole
selles süüdi, vaid inimeste sisemine hoiak. Meid kõiki on märkinud esivanemate patt - algpatt -, mis seisab inimkonna
ajaloo alguses. Sellele lisavad elatud aastad mitmesuguseid isiklikke patte, nii et elu lõpupoolel oleme palju rohkem
“sellest maailmast”, nagu kirjutab Augustinus, kui siia maailma sündimise momendil. Patu kuhjumine aastatega
seletab arvatavasti ka seda fenomeni, et Maarja ilmub enamasti lastele. (Nt Fatimas, Lourdes’is, La Salette’is.)
Väljendiga “Mina Olen” tunnistab Jeesus, et Ta on Jumal. Vana Testamendi Jahve nimetas end nõnda, kui
Mooses Temalt küsis, kes Ta on. (2. Moos. 3:14).

25-30
Kuulajad tahavad, et Jeesus täpsustaks oma identiteeti. Ta on “kõigepealt” - mõned tõlgivad ka “algusest peale”
igatahes on Ta juba olemas “alguses”, ja meile on Ta Messias, Kristus, maailma päästja, see, keda kõik maailma
rahvad ning kultuurid on teadlikult või ebateadlikult oodanud.
Jeesus teab seda, mida Ta “on kuulnud”. Väljendus on liiga inimlik, et edasi anda tõelust. Jeesus ei “kuule”
Jumalat nagu prohvetid või pühakud. Tal ei ole vaja ilmutust, sest Ta ise on Jumal. Ta “kuuleb” Isa, kuna Ta on Isa
sees.
Jeesuse “nähtavaks tõstmine” ristil - nagu Mooses tõstis nähtavaks imelise pronksmao kõrbes - näitab inimestele,
et Ta on Jumal. Õnnistegija rist sarnaneb troonile, kust Ta valitseb maailma. (Vrd Joh. 3:14-15.)

Jeesus ja Aabraham

31-32
Tõde ja vabadus! Kui meie elu juhivad tõe asemel illusioonid - nagu me nimetame oma meeldivaid valesid - , siis
on mingil viisil orjastumine vältimatu. Ja orjastumine teeb õnnetuks, see on ju iseenesest selge.
Tõde, mis teeb vabaks, ei tähenda mitte ainult intellektuaalset teadmist Jumalast ja Tema loomingust, vaid
sisemist küpsemist Jumala valguses, jumalustumist juba selles maailmas, kokkukuuluvust Kristusega.
Intiimne side Jumalaga vabastab tasapisi patukütkeist, näitab teed keerulistes olukordades, annab jõudu iseenda
inimlikke piire ületada.
““Te saate tundma tõde ja tõde teeb teid vabaks!” - need sõnad sisaldavad põhilist tingimust ja samas hoiatust:
tõelise vabaduse tingimuseks on kõigepealt ausus tõe ees ja samas peab vältima kõike, mis ainult paistab olevat
vabadus, kõike pealiskaudset ja ühekülgset vabadust, iga vabadusvormi, mis ei vii lõpliku tõetundmiseni inimesest ja
maailmast. Veel tänapäeval, kaks tuhat aastat hiljem, näeme Kristuses seda, kes annab inimesele tõel põhineva
vabaduse, kes vabastab inimese sellest, mis piirab, kahandab ja tegelikult hävitab selle vabaduse isegi koos juurtega,
inimese vaimus, tema südames, tema teadvuses.” (Johannes Paulus II, Redemptor hominis, 12.)
Aquino Thomas defineerib seda vabastamist kolmes punktis: tõde õpetuses vabastab eksitusest, armu tõde
vabastab patu orjusest, igaviku tõde päästab riknemisest.
Josemaria Escrivà kirjutab, et see, kes ei tea, et ta on Jumala laps, ei tunne oma kõige intiimsemat tõde ja tal
puuduvad oma tegevuses nende võimsus ning jõud, kes armastavad Issandat üle kõige.

45
 33-34
Juudid on pidanud kannatama sajandite jooksul ümbritsevate rahvaste vägivalda. Jeesuse ajal on roomlased maa
peremehed. Kui keegi nüüd räägib vabastamisest, siis tuleb esimese mõttena: okupandid maalt välja! Sellepärast
otsitakse Kristuse sõnadest sageli poliitilisi argumente.
Aabrahami järeltulijaina arvavad Iisraeli inimesed, et nad on igatahes vabad paganate eksitustest ning pahedest.
Kuid kõik kannavad endas pattu ja patu tagajärgi. Aabrahamist üksi ei aita, et olla vaba.

35-36
“Poja” ning “orja” suhe majaga ei ole sama. Jeesus toob siin näiteks Aabrahami lapsed. Ismaelil, orjatar Agari
lapsel, ei ole pärijaõigusi. Jumala tõotused lähevad üle Iisakile, kelle ema on vaba naine Saara. (See ei tähenda muidugi,
et Jumal jätaks Ismaeli maha. Aga sellel on teistsugused ülesanded ja ta peab majast ära minema.) Jeesus annab siin
mõista, et bioloogiline sugulus Aabrahamiga ei päästa kedagi. Jumal ootab inimeselt vaimset kuuluvust, armastust.

37-44
Jeesuse vastased on küll Aabrahami järeltulijad, kuid neil puudub esiisa vaimne ja moraalne väärtus. Sellepärast
ei ole nad võimelised ära tundma, et Jeesus on Messias.
See aga, kes ei võta vastu tõde, langeb vale võrku. Ja vale kuulub kuradi valdkonda. Tema on ju “vale isa”, “vale
vürst”, see, kes eksitab, loob illusioone. Tema tapab inimese vaimu, kui see laseb tõel käest minna.

48
Kui rahval ei ole enam parajaid vastuargumente, siis ta hakkab sõimama. “Samaarlane” tähendab õigeusklikele
juutidele ketserit: Samaaria rahvas on õigelt teelt kõrvale kaldunud, teda võib koos paganatega ühte patta panna. Kui
Jeesus on “samaarlane”, siis ei tohi teda ükski korralik inimene kuulata...

50
Jeesuse hoiak annab eeskuju kõigile, kes kunagi peavad oma tõekspidamisi kaitsma. Ta võib tarvitada väga
ägedaid sõnu, kui Tal on vaja kinnitada Jumalariigi nõudmisi. Aga kui vaidlused langevad isiklikule pinnale, kui Teda
hakatakse pilkama või Temale etteheiteid tegema, siis reageerib Ta alati väga kannatlikult, leebelt. See kirjakoht peaks
aitama igat sorti misjonäre aru saada, kuidas nad peavad käituma. Johannes Kuldsuu kirjutab ka, et me peame “kaitsma
Jumala õigusi ja unustama oma õigused”. Ja Paulus soovitab heatahtlikkust kõigi vastu (Room. 12:19-20).

51-53
Surm jääb meile kõigile mõistatuslikuks nii kaua, kui meil hing sees püsib. Jeesuse sõnade järgi võib surra nii-
öelda kahes järgus: kõigepealt bioloogiliselt, nagu me seda kõikjal näeme, kuid selle järel ka veel hingeliselt või
metafüüsiliselt. See on siis lõplik surm, absoluutne surm, mida ei oska ette kujutada. Võib-olla tähendab see põrgut või
nirvaanat või midagi muud, mil puudub veel definitsioon.

56
Aabraham ja kõik patriarhid elasid lootuses näha Päästja tulekut. Aabraham nägi seda arvatavasti juba oma
vaimusilma ees, kui ta veel oli elus, ja arvatavasti ka pärast surma sel hingede ääremaal, kus surnud ootavad
ülestõusmist. Kui Mooses ja Eelija, kes ka on bioloogiliselt surnud, võivad vestelda Jeesusega Taabori mäel, siis võib
arvata, et ka Aabraham ja teised Vana Testamendi pühad mehed seisavad kuskil läheduses ja rõõmustavad Jumal-Poja
inimesekssaamise üle.

57-58
Definitsioon “Mina Olen” samastab Jeesuse Vana Testamendi Jumalaga. Inimesena oli Jeesus Aabrahami
järeltulija. “Aga selleks, et Aabraham maailma sünniks,” kirjutab Augustinus (In Ioannis Evangelium tractatus, 43, 17),
“pidi Tema, enne kui Aabraham sündis, olema.”

46
9
Jeesus teeb terveks pimedalt sündinu

2-3
Jeesuse ajal oldi üldiselt arvamisel, et Jumal karistab iga patu eest ja et inimene, kes jääb haigeks või kel juhtub
õnnetus, on selle mingi halva teoga ära teeninud. Muidugi on inimkonna õnnetused saanud alguse patust, kõigepealt
esivanemate algpatust, millele annavad kaalu juurde veel isiklikud eksimused.
Aga tegelikus elus ei saa õnnetuse ja patu vahekorda nii lihtsalt välja rehkendada. Ajaloos torkab silma, et
suhteliselt süütud inimesed peavad sageli rohkem kannatama kui silmapaistvad kurjategijad. Kannatusel on nimelt
mitmeid erinevaid põhjusi ja samuti mitmeid erinevaid eesmärke. Kristlane peaks suunama oma kannatuse Kristusele
ja nõnda osa võtma Jumal-Poja lunastustööst. Igatahes kannatus on energia, mida ei tohi lasta kaduma minna. Ta võib
aidata midagi maailmas päästa.

4-5
“Päev” sümboliseerib elu. Kui tuleb surmaöö, siis lõpevad meie tegemised.
Aeg on väärtuslik. Aeg möödub. Aeg on katsumus, mis paneb lõpliku pitseri meie saatusele. Meie tulevane ning
igavene saatus oleneb sellest, kuidas me oma isiklikele kohustustele oleme truud olnud.
Aeg on Jumala and. See on Jumala ettepanek meie vabale ja nii-öelda otsustavale vastusele. Meie aeg peab meile
olema ülitähtis, et me teda hästi kasutaksime, intensiivselt, kogu oma tegevuses, oma armastuses ja oma kannatuses.
Kristlasele ei eksisteeri tegevusetust ega igavust. Puhkamine on kindlasti tarvilik (vrd Mark. 6:31), aga valvsus peab
jääma kuni viimase päevani, mil ta suubub valgusesse, mil ei ole enam videvikku. (Paulus VI, Jutlus 1. jaan 1976.)
Jeesus ise on valgus. Ainult Temas võime aru saada iseendast ja maailmast.

6-7
Jeesus võib teha terveks mitmel viisil. Kõige lihtsam oleks siin olnud sõna või silitus silmalaugudele. Siinne
tervenemiskäik jaguneb kaheks ja paneb pimeda usalduse proovile. Juba algus ehmatab. Silmadele ju ei määrita muda.
ja Siloahi tiigini on ka tükk maad. Pime ei saa sinna ise minna. Teda peab talutama. Võib ette kujutada, et mõnigi
pealtvaataja irvitas ja et pilkajaid ning näägutajaid oli ka kaasa minemas.
Siloahi tiik oli kunstlik, selle oli ehitanud kuningas Esekias 7. sajandil eKr Jeruusalemma varustamiseks
joogiveega. Prohvetid pidasid seda Jumala anniks (vrd Jes. 8:6 ja 22:11). Johannes viib kokku tiigi nime etümoloogia
Jeesuse missiooniga, kes on ju Jumal-Isa ‘Läkitatu”.
Muda ja vesi. Jeesus näitab siin, et Jumal võib anda mateeriale jõu, mida tal loomulikult ei ole. Ime pimeda
silmades tuletab meelde sakramente, mis kasutavad aineid nagu vesi, vein, leib, ja annavad nende kaudu edasi
üleloomulikku ollust.

8-34
Järgnevad vaidlused, etteheited ja arupärimised on kirja pandud sellise realismiga, et neid ei olegi vaja
kommenteerida. Mõni asi võib olla iseenesest selge - nagu kirjeldatud ime -, aga kui seda ei taheta tunnistada, siis võib
otsida ja leida igasugu vastuargumente. Pime aga ei ole suu peale kukkunud ja Jumala kingitus, mis on avanud tema
silmad, annab talle ka julgust näägutajatele üsna häbematult vastu hakata.

35-38
Sünagoogist väljaviskamine tähendas ühiskonna põlu alla panemist. Kuid endisele pimedale paistab nüüd terve
maailm teistsugune kui enne. Augustinus märgib, et nüüd on ka tema süda ja teadvus puhtaks pestud, nii et ta suudab
Jeesuses ära tunda Jumalat.

39-41
Patu kaudu oleme me kõik haiged või vigased. Jumal-Poeg tuli maa peale inimesi aitama, hädadest päästma,
terveks tegema. Aga kõigepealt peab inimene ise tahtma. Inimene on vaba ja kui ta ei taha, siis ei saa ka Jumal midagi
teha. Variseride patt on liigne enesekindlus, üliuhkus. Nad väidavad, et nad teavad kõike, et neil on kõiges õigus ja et
neil pole mingit abi vaja. Sellise hoiaku juures on muidugi kõik areng võimatu.

47
10
Hea karjane

Hea karjase teema on tuntud Vanas Testamendis. Jumal on väljavalitud rahva karjane (vrd Psalm 23). Ka
kuningatele ja preestritele antakse vahel karjase tiitel. Prohvetid teevad etteheiteid karjastele, kes ei täida oma kohust ja
ei hoolitse oma karja eest. (Vt Jer. 23:1-6; Jes. 40:1-11.) Esekiel ennustab Jahve vaheleastumist. Vääritutelt karjastelt
võetakse kari ära ja Taaveti soost võrsub kunagi tõeline karjane, kes hoiab ja kaitseb (Es. 34). Jeesus ise tunnistab, et Ta
on oodatud Hea Karjane. Samas võrdleb Ta end ka väravaga, mis viib lambatarasse, pühade ühiskonda, kuhu pääseb
ainult Kristuse kaudu.
Tähelepanuväärt on siin ka suhtumine loomadesse. Inimkonda võrreldakse karjaga, keda karjane armastab.
Lambaid ei peeta ainult kasu pärast, selleks et villa ja piima saada. Karjast seovad karjaga ka sõprussidemed. Juba
loomingu alguses rõõmustab Jumal oma loomingu üle ja armastab kõike selles. Muidu Ta ju ei oleks loonud.

1-5
Jeesuse ajal aeti vahel mitu erinevat karja öö saabudes ühte tarasse. Hommikul tulid karjased, öövaht avas värava
ja lambad järgnesid karjasele, kelle häälega nad olid harjunud.
Ka meie kuuleme oma elus mitmesuguseid hääli. Nende hulgas peab ära tundma Jumala kutset, mida
aktualiseerivad sündmused ja Kiriku õpetus. Josemaria Escrivà kirjutab, et Kristus saadab meile alati kedagi, kes meid
“orienteerib, juhib, meile pidevalt tee suunda meelde tuletab”.

7-10
Kristus teeb vabaks. Värav, millega Ta end võrdleb, ei ole vanglavärav. Kristlane võib vabalt liikuda, oma elu
kujundada, otsida ning leida kõike, mida ta vajab oma isiksuse ehitamisel.
Valeprohvetid ja puupäised kirjatundjad, kes takistavad Kristuse tegevust, väärivad röövli nime: nemad võtavad
rahvalt ära tõesõnumi, mis päästab kurjast ning teeb õnnelikuks. Muidugi ei saa nende hulka arvata Moosest ja
prohveteid, kes ju kuulutasid ja valmistasid ette Lunastaja tulekut.

11-15
Hea karjane armastab oma karja ja kaitseb teda hädaohu vastu. Ta on valmis oma karja eest surema. Jeesus vihjab
siin oma ristisurmale. “Ta tegi seda, mis Ta oli ütelnud,” kirjutab püha Gregorius. “Ta andis oma elu oma lammaste
eest, ja Ta andis oma Ihu ja oma Vere sakramendis, et toita oma Ihuga oma lunastatud lambaid.” - “Aga kes on
palgaline?” küsib Augustinus. “See, kes näeb hunti tulemas ja laseb jalga. See, kes otsib oma isiklikku au ja mitte
Kristuse au. See, kes ei julge patuseid energiliselt noomida. /... / Sina, sa oled palgaline; sa nägid, et hunt tuleb, ja sa
jooksid minema /... / sa olid vait, ja sa olid vait, sest sa kartsid.” (In Ioannis Evangelium tractatus, 46, 8.)

16
Kirik kasvab järk-järgult. Jeesuse missioon algab Iisraelis ja levib sealt apostlite kaudu üle maailma. Jumal on
loonud kõik inimesed oma “näo järgi”, ja Teda huvitavad kõik inimesed. Võib arvata, et teised “lambad, kes ei ole
sellest tarast”, kuuluvad teistesse ajastutesse ja erinevatesse kultuuridesse ja on seal suutnud leida tee Jumalani. Tõe
tundmine on kättesaadav ka muhameedlasele või animistile, kui ta tahab kuulata ja julgeb järgida oma
südametunnistuse häält. Jumal võib kõnelda inimese südames. Sealt avaneb tee Kirikusse, mis on laiem ja suurem kui
selle administratiivne ja nähtav vorm.

17-21
Jeesus on inimene, kuid samas ka Jumal ja sellepärast on Tal täielik voli oma isiku üle. Need, kes Teda surma
saadavad, ei märka, et nad on tegelikult ajaloo tööriistad. Jeesus laseb end risti lüüa, sest Ta on otsustanud rahva pattude
lunastuseks surra.
See üllatav enesekindel jutt ehmatab või ajab vihale. Mõned aga suudavad näha tõelust, ühendada Jeesuse sõnu
ning Tema tegevust ja aktsepteerida tõsiasja, et Tema erineb kõigist teistest kirjatarkadest. Igatahes ükskõikseks ei jää
mitte keegi.

Jumala poeg

22
Templi uuendamise püha nimetati ka valgusepühaks, sest siis pandi akendele põlevaid lampe, mis
sümboliseerisid Seadust (vrd 2 Mak. 1:18). See püha sai alguse Juudas Makabeusest, kes a 165 eKr vabastas

48
Jeruusalemma süürlastest ja puhastas templi Antiohus Epifanose profanatsioonist (vt 1. Mak. 1:54). Pühitsemine kestis
terve nädala ja asetus novembrisse - detsembrisse.

24-25
Jeesus on juba teinud silmapaistvaid imetegusid ja mitu korda kõnelnud oma Isast. Juba ammu peaks olema selge,
kes Ta on. Kuid sõna “Messias” ei ole veel välja öeldud. Kui juudid nüüd nõuavad täpset vastust, siis “nad ei räägi
nõnda mitte sellepärast, et nad tahaksid teada tõde”, kirjutab Augustinus, “vaid selleks, et ette valmistada teed laimule”.
(In Ioannis Evangelium tractatus, 48, 3.)

26-29
Jumala arm on kättesaadav kõigile. Inimene peab ainult tahtma Teda vastu võtta. Kui ta ei taha, siis jääb ta sellest
ilma, sest Jumal ei sunni end peale. Aquino Thomas võrdleb Teda päikesega: “Ma näen tänu päikese valgusele. Aga
kui ma sulgen silmad, siis ma ei näe enam midagi. Ega see ei ole päikese süü. See on minu süü, sest kui ma silmad
sulgen, siis ma ei lase valgust läbi.”

30
Kolmainsus ei ole teoloogia väljamõeldis. Jeesus ise annab teada, et Tema ja Isa on üks. Jumalik substants on
sama, kuid isikud on erinevad. Püha Vaim, kes ühendab Isa ja Poega, on samuti erinev isik, kuid Isa ja Poja jumaliku
loomusega täiesti üks. Meie Jumal on “ühtsus kolmsuses ja kolmsus ühtsuses” (Paulus VI, Katoliku usu tunnistus, 10).
Muidugi on seda raske ette kujutada!

31-42
Kas Jumala lapsed on jumalad? Selles mõttes kindlasti, et nad on saanud oma elu Jumalalt ja lasevad Jumalal
vormida oma isiksust. Nad on niisiis ka Jumala kasvandikud. See, kes elab Jumalaga, sellel lasub Jumala arm. See saab
siis ka osa Jumala tarkusest ning Jumala võimust. Taaveti Lauluraamatus on selgesti välja öeldud: “Teie olete jumalad
ja Kõige Kõrgema pojad, teie kõik” (82:6). Kristus-inimene võib end juba Vana Testamendi terminoloogia põhjal
“jumalaks” nimetada. Aga puupäised kuulajad on vihased, sest nad on näinud Jeesuse imetegusid ja tunnevad ka Tema
jutust ja olemusest, et Ta on tohutult suurem keskmisest vanatestamentlikust “jumalast”. Selline üleloomulik isiksus
häirib, kui Temast aru ei saada. “Tavaline rahvas ei märka üldse vahet inimeste vahel,” väidab Pascal. Sellele võiks
juurde lisada, et kui ta seda lõpuks siiski märkab, siis hoiab ta eemale või mõtleb teda ... kividega surnuks visata!
Aga jälle libiseb Jeesus eest ära. Sest Tema tund ei ole tulnud. Milline julgustav meeldetuletus! Sa pead tegema
seda, mida sa õigeks pead. Ka siis, kui tuleb oma elu kaalule panna. Kui su töö ei ole veel lõpetatud, siis ei saa sulle
midagi juhtuda. Jumal valvab selle järele, et kõik sünniks “parajal” ajal.
Peatüki lõpp tunnistab, et Ristija Johannes on jõudnud paljusid Jeesuse vastuvõtuks ette valmistada. Temagi suri
siis, kui külvatud seeme hakkas juba idanema.

11
Teade Laatsaruse surmast

Jeesuse võim surma üle avaldub juba Jairuse tütre loos (Matt. 9:25) ja Naini lese poja elluäratamises (Luuk. 7:12).
Laatsaruse hämmastavat seiklust kirjeldab ainult Johannes ja sellepärast väidavad kristluse vastased, et kogu lugu pole
muud kui apostli väljamõeldis oma teeside illustratsiooniks. Paistab aga, et Matteus, Markus ja Luukas kirjutasid oma
evangeeliumid suhteliselt varsti pärast sündmusi ja siis oleks Laatsarus oma perega sattunud tähelepanu objektiks ja
arvatavasti pidanud tagakiusamist kannatama. Johannese tekst sündis alles 1. sajandi lõpus, ajal, mil juhtunust oli
möödunud juba üle 50 aasta.

1
Betaania külakeses - umbes 3 km Jeruusalemmast ida poole - elas Laatsarus oma õdedega. Neid ühendasid
Jeesusega sügavad sõprussidemed. Ja Jeesus peatus Jeruusalemma teel sageli nende juures.

2
Igal ajastul on oma moenimed. Evangeeliumis kohtame mitmeid naisi, kelle nimi on Maarja. Vahel on raske aru
saada, kes on kes. See siin on “Maarja Betaaniast”, see, kes võidis Jeesuse jalgu mõnda aega pärast Laatsaruse
ülestõusmist. Ka keegi “patustaja” naine tegi sama Galileas (vt Luuk. 7:36). Ja neid kahte on vahel peetud samaks
isikuks. Mõned arvavad, et isegi “patune” Maarja Magdalast on ainult üks variant nimetatud naisekujudest.
Evangeeliume on ju neli ja igaüks esitab sündmustest erinevaid detaile. Miks ei võiks siin siis olla tegemist üheainsa
49
Maarjaga? Kaasaegne eksegees on siiski selgeks teinud, et kõik need kolm tegelast on erinevad.

4
Jeesus teeb siin sõbrast Laatsarusest kaastöölise oma misjonirännakul. Augustinus märgib, et Issand ei võitnud
sellega midagi, vaid et ime sündis meile kõigile kasuks. {In Ioannis Evangelium tractatus, 49, 6.) Järgnev kirjeldus
annab idee sündmuste käigust kahel tasemel: kolmedimensioonilises maailmas koos jüngritega ja väljaspool meie
piire ... Laatsaruse juures, kes on haige ja hakkab surema.

6-8
Jüngrid muidugi ei tea, mis tegelikkuses toimub. Neile on kõigepealt meelde jäänud, et Juudamaal ähvardab
Meistrit lapidatsioon teotuse eest: oli Ta end ju tunnistanud Jumalaga võrdseks.

9-10
Aga igal asjal on oma aeg, igal tunnil oma tegemised. Valgus on peamiselt sisemine, ja Jeesus teab, et praegu Tal
ei ole vaja karta kedagi, sest “Tema tund ei ole veel tulnud”: vahistamise ning surma moment on märgitud jumalike
sündmuste kalendris.

11-15
Surm või uni? Või hoopis surm ja uni? Keegi ei tea ju täpselt, kuidas inimene siit maailmast lahkub. Kirik õpetab,
et surres teostub otsene kohtumine Jumalaga. Sellist vapustavat sündmust tohiks vaevalt uneks nimetada. Aga võib-olla
on mõnele siiski määratud “une” periood, mingi suikumine enne suurt valgust. Kui Jeesus need kaks mõistet kokku
paneb, siis on sel seosel sügav tähendus.

16
Vestlus sel teemal ei piirdunud paari lausega, nagu nad evangeeliumis on ära toodud. Jeesuse seletused pidid
kuulajaid vaimustama, muidu ei oleks Toomale tulnud mõttesse minna surema...

Laatsaruse ülesäratamine

18-19
15 staadioni on umbes kolm kilomeetrit. Jeruusalemmast Betaaniasse kõndida oli lihtne, ainult poole tunni tee.
Uudised liikusid kiiresti ja inimesed võisid kergesti minna koha peale vaatama, mis on juhtunud.

20-22
Marta sõnades väljendub usaldus. Ta ei palu Jeesust venda üles äratada. Ta teab, et Jumala otsused on õigemad
kui inimese soovid. Jeesus võib kõike, Tema teab ka, mida peab antud olukorras tegema. Augustinus nimetab Marta
sõnu usalduspalveks.

24-27
Jeesus defineerib siin iseennast, nii nagu inimesed peavad Teda mõistma: Ta on ülestõusmine ja elu. Jumala
vitaalsus ning põhjatu energia väljenduvad Kristuses ja kanduvad üle neile, kes Temast kinni hoiavad. Elu, millest
Jeesus kõneleb, algab juba materiaalses olemises, läheb läbi kõige materiaalse hävingust ja kestab igavesti.

33-38
Leinajate ees tunneb Jeesus endas “värinat”. Inimesena on Ta tundlik, palju tundlikum kui meie, kelle meeled on
patu läbi tuhmistunud. Jumalana teab Ta, mis edasi sünnib, et Laatsaruse elu on Tema võimuses. Johannes märgib
kuivalt, et “Jeesus nuttis”. Ja sellest on tõesti raske aru saada. Jeesus ei olnud nõrk, sentimentaalne isiksus, kellele oleks
leinajate kurbus “külge hakanud”. Peale selle teadis Ta ju väga hästi, nagu juba öeldud, et miski ei lähe lõplikult
kaduma, kui Tema seda ei taha.
Jumal nuttis... Mida see ometi tähendab? Eksegeedid on pidanud paremaks sellest kirjakohast üle vaadata. Mõned
püüavad sümbolite ning allegooriatega raskustest välja tulla. Augustinus keerutab inimese patu ja patukahetsuse ümber:
“Kristus nuttis. Nutku ka inimene enda pärast. Milleks Kristus siis nuttis, kui mitte selleks, et õpetada inimest nutma?”
(In Ioannis Evangelium tractatus, 49,19 )
On raske ette kujutada, et Jeesus nuttis Laatsaruse pärast, keda Ta oli tulnud üles äratama ja keda Ta oleks võinud
ka takistada suremast. Võib aga ette kujutada, et Jeesus mõtles Surmale. Paistab, et iga inimene sureb erinevalt,
pühakutele võib see tähendada rõõmsat kohtumist Jumalaga. Mõni aga tunneb hirmu või tülgastust. Mõni teine sureb
näiliselt ilma, et ta seda ise märkaks. Aga kuidas suremine tegelikult toimub ja millal - kas kohe, kui süda seisma jääb,
50
või mitu tundi, päeva, nädalat hiljem - seda ei tea keegi. Igatahes suremine ei ole loomulik, muidu ei tunduks ta ju nii
hirmuäratav. Kindel on ka, et Jumal ei taha surma, tuli ju Kristuski maa peale surma “ära võitma”. Kui nüüd Jeesus
nuttis, siis võib-olla just sellepärast, et Ta nägi, nagu ainult Jumal näha võib, surma kõige jõledamat aspekti. Ja ka seda,
kuidas inimesed oma meeletuses surmale “kaastööd” teevad.
Lagunevast laibast saab jälle elav normaalne inimene. See lugu tundub nii vapustav, et paljud eksegeedid küsivad,
miks teised evangeeliumid sellest ei pajata. Seletuse võib leida ajaloost. Johannese tekst on kirjutatud palju hiljem kui
eelnevad ja siis olid asjaosalised arvatavasti juba kõik surnud, nii et jutustus ei võinud enam põhjustada järelepärimisi
ega tagakiusamisi.

41-42
Isa ja Poeg kuuluvad kokku. Nende tahe on üks. Ometi tänab Jeesus kõige eest, mis Talle tuleb Jumal-Isa käest.
Tänu väljendab rõõmu, kuid ka saaja armastust andja vastu. Ka inimestele teevad tänusõnad elu helgemaks.

44
Juudid matsid oma surnuid umbes nagu egiptlased. Kõigepealt pesti laip ja balsameeriti lõhnavürtsidega, mis
aeglustasid lagunemist ja vähendasid haisu, siis mässiti see linadesse ning mähkmeisse ja pea kaeti nn surilinaga ehk
higirätikuga.
Haud oli arvatavasti maa-alune ruum, kuhu viis kivitrepp. Sellest väljatulemiseks pidi Laatsarust tõukama
üleloomulik jõud. “Päästke ta lahti,” ütleb Jeesus jahmunud vaatajaskonnale, st võtke mähkmed ümbert ära, nii et surnu
- ja nüüd uuesti ellu ärganu - jälle liigutada saab.
Tegusõna “lahti päästa” tähendab ka andestust. Augustinus näeb Laatsaruse loos pihisakramenti. See, kes läheb
pihile, tuleb oma hauast välja ja preester päästab ta lahti pattudest. Esimeste sajandite katakombides on maalitud üle
viiekümne pildi Laatsaruse surma ja ülestõusmise motiivil, mis näitab, kui tugevalt see sündmus oli sööbinud
algkristlaste mällu.

Süneedrium - sanhedrin - otsustab Jeesuse hukata

45-48
Ühed usuvad ning usaldavad, teised kardavad...
Jeesuse tugev isiksus andis paljudele lootust Rooma okupatsioonist lahti saada. Aga roomlased ise ei tohtinud
seda märgata. Iseseisvuspüüdlused oleksid toorelt maha surutud. “Koht” tähendab siin templit ja kogu Jeruusalemma.
“Püha koht” oleks tehtud maatasa.

49-53
Ülempreestri ameti juurde kuulus kohustus Jumalalt nõu küsida rahva elu korraldamiseks. Kaivas on Vana Liidu
viimane esindaja. Tema sõnad kuulutavad Kristuse ohvrit kogu rahva eest ja Uue Liidu algust. Kuid tema ise ei tea
oma sõnade tähendust. Tema mõtleb, nagu tema kaaslasedki. ainult poliitilisele olukorrale ja oma etnilisele grupile.
Jumala mõttes hõlmab “rahvas” kogu inimkonda, elagu selle liikmed Roomas või Indias (nagu Johannes Kuldsuu seda
väljendab).

55
Paasapüha on juutidele kõige tähtsam püha. Juba paar päeva enne seda mindi Jeruusalemma rituaalseteks
puhastustoiminguteks, mis ei olnud kõik ette kirjutatud Moosese Seaduses, kuid välja arenenud rahva traditsioonis.
Suuri sündmusi tuleb igal juhul mingil viisil ette valmistada!

12
Betaania salvimine

1
Jeesust seob eriti sügav sõprus Betaania külge. Jeruusalemma teel peatub Ta tihti Laatsaruse, Marta ja Maria
juures. Issanda sõbrad on ka meie sõbrad. Escriva nimetas Tabernaaklit Betaaniaks!

2-3
Jeesuse eluloos on juttu kahest salvimisest. Esimene toimus avaliku elu alguses Galileas ja sellest jutustab Luukas
(7:36-50). Selle motiiviks oli patukahetsus. Teine leidis aset Betaanias ja siin kirjeldavad Johannes, Matteus (26:6-13)

51
ja Markus (14:3-9) arvatavasti sama sündmust, mis väljendab austust ning armastust.

4-5
Selleaegne “nael” vastas umbes meie 300 grammile. Üks “teenar” oli põllutöölise keskmine päevapalk. Maria
parfüümis võis siis näha terve aasta sissetulekut. Ja selline “raiskamine” pidi ehmatama kõiki mõistlikke rehkendajaid.
Kristlane peab igal juhul tegema vahet kokkuhoiu ja ihnsuse vahel. Inimlikus elus arvestatakse tarvete ja
võimalustega. Jumala ees ei tohi meid mingi kaalutlus tagasi hoida. Arsi püha preester, kes ise elas ranget askeetlikku
elu, arvas, et altari kaunistamiseks pole miski liiga kallis või liiga ilus! Ka Issanda veinikarikas peab olema kullast.

6
Juudase kuju pole kerge defineerida. Johannes ütleb selge sõnaga, et tema hoolde oli antud kogu rühma
majapidamine ja et “ta oli varas”. Kelle või mille jaoks ta siis varastas? Tal endal polnud ju raha vaja.
See, kes leiab sellele küsimusele selge vastuse, teab arvatavasti ka, mis põhjusel Juudas Jeesuse ära andis. Võib
oletada, et ta oli seotud mingi okupatsioonivastase liikumisega, et ta toetas vabadusvõitlejaid, muretses neile relvi, jne.
Õilsa võitluse nimel võis ju võtta mõne seekli ühisest kassast... Kui Juudas oleks olnud tavaline suli, siis poleks ta
arvatavasti kunagi liitunud Jeesuse õpilaskonnaga. Paistab tõenäolik, et tema soovid ja illusioonid piirdusid
maapealsega nagu paljudel teistel, kes olid näinud Jeesuse imevõimu ja tahtsid teha Temast kuninga.

9
Rahvas nõuab leiba ja tsirkust, väitsid roomlased. See, kes suudab mõlemat pakkuda, on eriti populaarne. Ka
Jeesuse lugu näitab, et roomlastel oli õigus. Leibade paljukstegemine äratas sellist vaimustust, et Jeesusele oleks
peaaegu vägisi kuningakroon pähe pandud (vt 6:9) Tsirkuse osa täitsid imed, mis on ju alati inimeste kujutlust
paelunud. Laatsaruse lagunevast laibast oli saanud elav inimene ja seda pidi nüüd oma silmaga nägema!
Kas ei ole sageli nii, et mõne põneva sündmuse puhul jääb Jumala kohalolek nii-öelda kahe silma vahele?

Messias sõidab Jeruusalemma

12-13
Sõna “hoosanna” vastab heebrea väljendile Hosha’na (Chouraqui transkriptsioon) “Päästa meid!”. Järgnev lause
on võetud psalmist 118:26. Rahvas tervitab siin Jeesust kui Iisraeli kuningat, kuigi Kristuse tegelik kuningriik erineb
tunduvalt inimkonna fantaasiatest. Augustinus tuletab meelde, et Jeesus teeb end kuningaks mitte selleks, et tribuuti
nõuda või sõjaväge värvata; Jeesus Kristus valitseb hingi ja juhib oma rahvast Igavese Elu teedel.

14-16
Ajaloo triumfikäikudes ilmuvad juhid ja vallutajad toreda hobuse seljas. Kuid majesteetlike ratsanike pilte
vaadeldes peaks selge olema, arvab Sales’i püha Franqois, et seal on ainult hobusel põhjust uhke olla, mitte sellel, kes
tema seljas istub. Ilma hobuseta jätaks see arvatavasti päris tavalise inimese mulje.
Taevane valitseja ei kasuta maapealsete võimumeeste atribuute. Hobuse asemel valib Jeesus intelligentse,
tagasihoidliku ja kannatliku looma, eesli, kelle koht on juba ette nähtud Pühakirjas. “Ära karda, Siioni tütar!” (Sak. 9:9-)
Messias ei sunni ega märatse, vägivald ei kuulu tema valitsusvahendite hulka. Tema majesteetlikkus toob rahvale rahu.

Jeesuse auhiilgus tuleb surma kaudu

20-23
Juba Jeesuse ajal oli Jeruusalemm rahvusvaheline linn. Monoteistlik filosoofia paelus paljusid paganatsivilisat-
sioonis üles kasvanud mõtlejaid inimesi. Mitmeid kreeklasi oli läinud üle judaismi ja ka roomlaste seas oli juutide
Jumalal austajaid.
Kreeklased, kes tahavad Jeesusega kohtuda, pöörduvad Filippuse poole. Sel jüngril on ju kreeka nimi ja
arvatavasti oskab ta küllaldaselt kreeka keelt, et tõlgina appi tulla.
Kiri ei seleta, kas Jeesus kohtus kreeklastega või kuidas see kohtumine toimus. Kuid märkimisväärt on auhiilguse
“tund”, mis saabub koos paganatega. Juba selles napisõnalises lõigus väljendus Kristuse missiooni universaalsus.

24-25
Nisuiva suremine on piltlik. Kui ta hakkab idanema, siis ta muudab vormi, ajab juuri, lükkab lehekesi mulla-
kamarast välja. Tegelikult on ta palju elavam kui põllumehe viljasalves hoitud kuivad terakesed. Aga just nimelt sellest
kuivusest peab loobuma, “surema” iseenda suletusele, üksindusele. Minema kõigepealt sügavale maa sisse, et siis sealt
tõusta kõrgele päikese poole ja “kanda vilja”.
On tähtsamaid asju kui see, mida meie siin maa peal eluks peame. Ka selle eest peab hoolitsema, aga mitte
52
unustades, et tõeline elu nõuab rohkem ruumi kui meie kolmedimensiooniline olemine. Elu “vihkamine” selles
maailmas ei tähenda siin negatiivset suhtumist ellu, vaid vahetegemist mööduva ja igavese vahel, teadmist, et mööduv
on igal juhul teisejärgulise tähtsusega.

27
Jeesus teab, mis Teda ootab, ja inimesena on Tal hirm kannatuse ees. Hirm ise on üks jubedamaid kannatuse
variante. Koestler kirjutab oma “Hispaania testamendis”, et ükski piinamine ei ole tegelikkuses nii õudne kui selle
kirjeldus, mis meie kujutlust terroriseerib.

28
“Auhiilgus” (ladina gloria) tähendab Jumala pühadust ning jõudu. Hääl taevast tunnistab, et Jeesuses avaldub
Jumal.

31-33
Sõna “maailm” tähendab siin jälle Jumala vastaseid. Kristuse surm kõrgel ristil - nähtav kõigile nagu Moosese
pronksmadu teiba otsas - ja sellele järgnev ülestõusmine muudavad põhjalikult inimkonna ajaloo. Kristus on loomingu
keskpunkt. Ta tõmbab enda juurde kõik oleva, kõigepealt muidugi inimesed, kes Teda tunnustavad.

34-36
Evangeeliumi tekstid on alati napisõnalised. Rahva küsimusele, kui see nõuab täpsemat selgitust, vastas Jeesus
arvatavasti pikemalt kui see, mis on kirja pandud. Igatahes ei ütle Ta otseselt välja, et Ta on Messias. Ta annab aga
mõista, et Ta on “valgus”, ja et seda valgust tuleks ära kasutada õige tee leidmiseks.

Sõna mõistab kohut

37-40
Jeesus seletab juutide uskmatust Jesaja tsitaatidega. Esimene (Jes. 53:1) tuletab meelde, et usk on Jumala and.
Seda ei saa ära teenida, kuid see eeldab inimese nõusolekut ja nii-öelda kaastööd, vabatahtlikku omaksvõtmist, tunde ja
mõistuse rakendamist avastatud ideaali teenistusse. (Vrd Vatican 1, Dei Filius, 3.)
Teine kirjakoht (Jes. 6:10), mis esineb ka teistes evangeeliumides ja Pauluse kirjades, paistab uskumatult
ebaõiglane. Kuidas tohib ette kujutada, et Jumal, kes armastab kõiki inimesi, pimestab kellegi silmad, nii et see ei näeks,
kuhu Ta läheb?
Kui sellele küsimusele vastata jaatavalt, siis peab ka lubama kalvinistidel ning jansenistidel väita, et Jumal on juba
algusest peale määranud osa inimkonnast hukkumisele. Kui see aga tõesti vastab tõele, mis ülesanne jääb siis veel
Jumala käskudele või pühakute eeskujule? Milleks tasub üldse vaeva näha ja püüda paremaks saada, kui selgub, et sa
niikuinii seisad mustas nimekirjas?
Ometi on Kirik predestinatsiooniteooria eksiõpetuseks kuulutanud. Inimene peab teadma, et ta on vaba, et ta tohib
vabalt valida. Ta peab ka teadma, et tema valikul on oma tagajärjed. Jumal ei mõjusta meie põhilist valikut, aga Ta
näeb juba, mis sellest välja tuleb. Ja Ta võib seda ka öelda. Augustinus seletab oma Johannese evangeeliumi
kommentaaris (53:4), kuidas Jumal, kes kõike näeb ning teab, võib prohveti kaudu kuulutada rahva truudusetust. Kuid
Tema ise pole ju selles süüdi. Ta ei sunni ega ahvatle kedagi patustama.

42-43
Tõe avalikult tunnistamine ja õiguse eest väljaastumine nõuab suurt julgust. Eemalseisjal on kerge ironiseerida
“argpükside” üle, keda me ajaloos kohtame. Kuid keegi meist ei tea täpselt, kuidas ta reageeriks, kui ta ise satuks
vaenulikku keskkonda, kaasinimeste võimaliku pilke või põlu alla. Antud kontekstis on raske kedagi arguse pärast
hukka mõista, need väärivad pigem kaastunnet.

44-50
Siin lõpeb Jeesuse jutlustamisaeg. Olulised teemad tulevad veel kord kokkuvõtlikult esile: vajadus uskuda
Kristusesse, Isa ja Poja ühtsus ning erinevus, Jeesus kui Valgus ning Elu, kohtumõistmine selle järgi, kuidas suhtutakse
Kristusesse.
Mõtlema paneb siin kohtumõistmine, mis toimub kahes järgus: kõigepealt igale inimesele tema surmatunnil ja
siis kogu maailmale ajaloo lõpus, siis kui Jeesus teist korda ilmub (nn Paruusia). Jeesus ei ole tulnud hukka mõistma,
vaid päästma, ja sellepärast arvavad paljud kristlased, et neil ei olegi eriti vaja end “kokku võtta”: Jumal päästab
niikuinii! Kuid Sõna mõistab kohut... kui me Teda meeles ei pea!

53
13
Viimane õhtu jüngritega: jalgade pesemine

Jeesuse viimased tunnid on sisult nii tihedad, et üks autor suudaks vaevalt kõiki sündmusi kirja panna. Õnneks on
kõik evangeeliumid mõnes osas erinevad ja täiendavad nõnda üksteise informatsiooni. Jalgade pesemine, millest
jutustab Johannes, ei esine sünoptikute juures, sellevastu kirjeldavad need kolm Püha Õhtusöömaaja (euharistia,
armulauasakramendi) seadmist, mis Johannesel välja jääb. Neljandas evangeeliumis langeb pearõhk Jeesuse sõnadele.
Sündmused annavad neile raami.

1
Paasapüha pidi meenutama vabastamist, pääsmist Egiptuse orjusest. Püha eelõhtul ohverdati lambatall. Jeesuse
ohver asetub samasse konteksti. Kristuse surma kaudu saab inimene vabaks patu orjusest. Ja nüüd ei ohverdata ka
enam loomi. Jumal-inimesega algab uus traditsioon.
See viimane koosviibimine jüngritega, mida Paulus VI nimetab “testamentlikuks söömaajaks”, pakub nii palju
uusi, sügavaid mõtteid, et võib ette kujutada osavõtjate hämmastust. Jeesus teab, et Ta peab surema. Ta näeb ka ette
Juudase reetmist ning õpilaste ahastust. Tema viimased sõnad kõlavad eriti südamlikult ja väljendavad põhjatut
armastust.

2-6
Enne söömist pesti tavaliselt käsi. Paasapühade puhul kasutati erilist puhastuseriitust. Jalgade pesemine oli tähtis
juba sellepärast, et teed olid tolmused ja inimesed kandsid lahtiseid sandaale või käisid paljajalu.
Jalgade pesemine kuulub evangeeliumi kõige üllatavamate piltide hulka: Jumal-Poeg võtab mantli õlgadelt, seob
endale rätiku vööle nagu teenija ning põlvitab inimese ette...
Peetrus oli vist ainuke, kes tundis selle ootamatu žesti hullumeelset mõõtu. Jumal, kes “on” ja inimene, kes “ei
ole”, Looja omaenda kätetöö ees... See kõne nõuab rohkem meditatsiooni kui seletust, sest sõnad vaevalt suudavad
väljendada seda, mida meie vaim uduselt taipab. (Augustinus, In Ioannis Evangelium tractatus, 56, 1.)
Jüngritele, kes sageli vaidlevad selle üle, millise koha nad võiksid saada Jumalariigis, näitab Jeesus, et lihtsus ning
alandlikkus on Jumala dimensioonis rohkem väärt kui oma õiguse rõhutamine. Teod õpetavad alati paremini kui sõnad.
Nõnda võib ka arvata, et sel õhtul said kõik aru, kui tähtis on teenimine. Jeesus, maailma valgus, päästja ning kohtunik,
ei häbene orjatöid. Ka selles punktis on ristiusk radikaalselt uus. Issanda eeskuju jälgides teab ka iga kristlikult mõtlev
riigijuht, et tema esimeseks ülesandeks on maad ja rahvast teenida. Ja iga kristlane peab meeles pidama, et tema
kohustuseks on aidata seal, kus tema abi vajatakse.

7-14
Puhtus võib olla füüsiline ja vaimne. Konkreetselt pesemiselt nihkub Jeesuse jutt metafüüsilisele puhastamisele.
Jeesuse õpetust vastu võttes on apostlid puhastanud oma südame ja hinge, kõik, välja arvatud Juudas, keda vaatamata
oma kurjale kavatsusele pesemise tseremooniast välja ei jäetud.
Tuleb märkida, et jalgade pesemine ja arutelu puhtuse üle toimub enne söömaaega, enne armulauasakramendi
seadmist. Eksegeedid väidavad siin, toetudes Paulusele (vt 1. Kor. 11:27), et armulaua vastuvõtmiseks peab hing olema
patust puhas. Eelnevail sajandeil käis kohusetundlik kristlane pihil, enne kui ta kommuniooniks altari ette põlvitas.
Igatahes Püha Õhtusöömaaeg nõuab pühaduse mõiste süvendamist.

15-17
Jeesuse õpetuse jälgimine tähendab igal juhul pingutust ja vahel ka ohvrit. Niisugune programm ehmatab.
Harilikult loodab inimene ju ikka saada “kergema elu” peale, veeretada raskused hästi kaugele, mitte vaevata oma pead
või hinge keeruliste küsimustega, mille lahendamine väsitaks ja looks võib-olla veel konfliktiolukordi. Aga Meister ise
ütleb, et ainult nõnda saab inimene õnnelikuks. Õnn kasvab pingutusest ja ohvrist, kui need on Jumala teenistuses.
Mitte egoistlikust omaette nokitsemisest...

18-20
Apostlid ei tea veel, milliseks kujunevad sündmused. Jeesus on Jumal. Tema näeb juba ette, mis juhtuma peab.
Tema tunneb ka apostlite nõrkusi, nende hämmeldust ning ahastust Jumal-Poja tragöödia ees. Teadmine ilmutab
tugevust: sellega, et Jeesus Juudase plaani paljastab, näitab Ta, et Ta on Kurjast üle, et Ta on tõesti Olija, kes juba
Moosesele ütles “Mina Olen”.

54
 Äraandja Juudas

21
Inimene Jeesus armastas oma sõpru ka inimesena. Juudas oli veetnud Temaga kolm aastat, kõndinud samu teid,
söönud samas lauas, olnud tunnistajaks imelistele tegudele. Inimlikust seisukohast pidi Juudase reetlik žest tunduma
eriti valus. Kuidas on võimalik, et inimesed elavad aastate kaupa koos ja jäävad sellegipärast üksteisele võõraks?
Arvatavasti oli siin õpilane mingis ideoloogilises kammitsas kinni. Võib-olla uskus ta tõesti, et Jeesus on määratud
maapealseks kuningaks ja et Teda tuleb kuidagi sundida kiiremini tegutsema.

23
Nagu Roomas, lamati ka mujal impeeriumis pidulike söömaaegade puhul pingi- või sohvataolisel triclinium'il.
Piduline toetus vasemale käele ja sõi parema käega. Nõnda oli kerge vasakul lamaja poole pöörduda ja talle midagi
kõrva sosistada. Johannes ise on jünger, “keda Jeesus armastas”, kõige peenetundeliseni ja kõige vaimsem jüngrite seas.
Tundub loomulik, et ta istus sakramendi seadmise ajal Jeesuse paremal käel.

26-27
Leivapalukese stseeni mõistmiseks peab meelde tuletama paasatalle söömise riitust.
Söögisaali saabudes valas Jeesus esimese rituaalse karikatäie veini, millesse oli segatud veidi vett, ja luges
õnnistuspalve. Siis jõid kõik esimese karika. Selle järel toodi toidud lauale ja apostlid istusid oma kohale.
(Siia asetub jalgade pesemine.)
Siis võttis Jeesus salatilehe, kastis selle veinis keedetud puuvilja kastmesse ja tänas. Apostlid tegid sama. Selle-
peale ulatas Jeesus neile suure karika, millest igaüks endale veini valas.
Traditsiooniliselt seletati siin paasapüha mõtet ja tähendust. Vihjed eelseisvale draamale loovad nukra meeleolu.
Veinivalamisele järgneb palve esimene osa, mida nimetatakse “Hallel” (Psalm 113 ja 114):
“Kiitke, Jumala teenrid, kiitke Issanda nime...”
Selle järel joodi teine karikas.
Alles siin algab tõeline söömaaeg.
Jeesus võttis ühe hapnemata leiva, õnnistas, murdis, eraldas tükikese, kastis selle koos salatilehega keedetud
puuviljavaagnasse ja sõi. Ta kordas seda žesti koos tallelihaga. Siis tegi Ta sama kõigile, pakkudes igaühele tükikese
leiba ja ohvriliha.
Alles nüüd võisid kõik koosviibijad iseseisvalt sööma hakata. Eriline leivapalukese pakkumine Juudas Iskariotile
oli nagu koputamine südametunnistusele. See oli Õpetaja sõpruse märk. Juudas võtab pakutud leiva vastu - nagu ta
lubas ka endal jalgu pesta -, kuid samas andis ta kurjale vaba voli oma plaanide teostamisel. Johannes Kuldsuu rõhutab
Jeesuse kannatlikkust inimese juures, kelle süda ometi jääb külmaks.

30
Paljud kirjanikud on imetlenud Johannese stiili. Paari sõnaga, mõne lühikese lausega rulluvad lugeja ees lahti
imposantne pilt või nakatav meeleolu. Lakooniline “on öö” tähendab, et päike oli loojunud. Kuid ööpimeduses
peidavad end ka ajaloo kuritegelikud jõud...

Armastuse käsk

31-32
Kõnelda auhiilgusest mõni tund enne surma tähendab seda, et Jeesus annab Isale auhiilgust oma vabatahtliku
inimsurma läbi. Ja Isa annab Pojale auhiilgust ülestõusmises. Gloria “auhiilgus”, sõna, mis on sageli seotud Jumalaga,
väljendab jumalikku suveräänsust, võimu ning majesteetlikkuse samuti tema sära ja ilu. Jumala dimensioonis võib
surm, mis iseenesest on negatiivne, võtta erineva värvingu.

33
Jeesus teatab, et lahkumistund on tulnud. Siin algab nn “Püha Õhtusöömaaja kõne”, milles Jeesus võtab kokku
olulise oma õpetusest.

34-35
Armastus ligimese vastu oli juba ette nähtud Vanas Testamendis. (Vt 3. Moos. 19:18.) Kõigepealt peab inimene
armastama Jumalat (vrd Matt. 22:37-40) ja siis teisi inimesi. Teataval määral ka vaenlasi. (Vt 2 Moos. 23:4-5.) Jeesuse
armastuse käsk on “uus”, sest Ta nõuab vennaarmastust - “nagu mina teid armastasin”. Kristlane peab kurja heaga
tasuma - kurja vältimisest üksi ei piisa -, sest kristliku armastuse mõõt ei asu inimese südames, vaid Kristuses. Jumal-
Poeg tegi end inimeseks ja sellega solidaarseks kogu inimkonnaga.
55
 Armastus ei ole tunne. (Igatahes tunne mängib siin kõrvalist osa.) Armastus soovib head, püüab aidata, anda
võimalusi suuremaks kasvada, vabastada takistustest, mis peatavad täiuse tee. See, kes armastab, ei nõua midagi endale.
Selline ennastsalgav hoiak torkab silma, eriti paganlikus miljöös. “Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid,” ütleb
Jeesus.

36-38
Peetrus on Jeesusest vaimustuses. Ta läheks Meistriga ükskõik kuhu. Kuid enne seda on tal veel vaja sisemiselt
küpseda.
Ennustavad sõnad mahasalgamisest pidid Peetrusele tunduma täiesti uskumatud. Tema kiindumus oli siiras, tema
südametunnistus puhas. Ja ometi väljendas Jeesus, kes kunagi ei valetanud ega kunagi ei eksinud, sel imelikult õhtul
midagi ettekujutamatult alatut...
Peetruse draama on meile kõigile hoiatuseks. Meie headele kavatsustele järgnevad sageli lubadused või
pakkumised, mida me südamest soovime ja täiesti loomulikuks peame. Kuid siis varsti selgub, et lubatu jääb
teostamata, et pakutu ununeb. Materiaalsed takistused võivad seada tõkkeid, kuid kõige raskemad takistused tulevad
psüühilisest küündimatusest. Ja nõnda valmistame pettumust kaasinimestele, keda tahtsime aidata, ja ka iseendale,
avastades, et ka meie “teeme vahel suuga suure linna” - nagu rahvaluule ironiseerib -, kuid konkreetselt ei sünnita meie
toredad sõnad neid toredaid tegusid, millest me ise unistame.
Ennustus Peetruse mahasalgamisest järgneb vaheloole Juudasega, kellest nüüd selge sõnaga öeldi, et ta annab
oma Õpetaja ära. Selles seoses pidi Jeesuse märkus tunduma eriti hämmastav ja valus.
Aga Peetrus ei teadnud veel, mida tähendab hirm.

14
Tee Isa juurde

1-3
Sünged tulevikupildid pidid looma nukra ja rahutu meeleolu. Elu on traagiline, aga sellepärast ei tohi kristlane
veel pead longu lasta. Poeg läheb tagasi Isa juurde ja valmistab seal aseme oma sõpradele. Tagasitulemine, mida Jeesus
nimetab, tähendab siin ajaloo lõppu - Paruusiat -, mil Jumal-Poeg ilmub oma au- hiilguses, kuid ka igale inimesele
tema isiklikku surma - otsest kohtumist Jumalaga. Lõpus selgub elu mõte ja suhe Loojaga. Kuid seda oodates peab
jääma usus kindlaks ja täitma oma kohust.
Iga inimene on unikaalne. Igas isikus elab jumalik säde. Igaühele on Looja andnud oma koha ning oma ülesande,
sellega tohib ka igaüks meist loota oma “asupaigale” igaviku dimensioonis. Võiksime öelda, et erinevad elulood
jagunevad eri lahtritesse. Oluline on isiklik suhe Jumalaga. See tingib ka meie “asupaiga” eripära.
Ka paganatel on Jumalariigis oma koht. Ka nemad on Jumala loodud. Ka neile on Jumal andnud
südametunnistuse ja võimaluse Hea ja Kurja vahel valida. Kristliku rutiiniga inimesel on vahel raske ette kujutada, et
pühadus võib esineda ka väljaspool tema tsivilisatsiooni.

4-7
Jeesus on Tee, Tõde ja Elu, nähtav osa nähtamatust Jumalast. Ta on tee Isa juurde oma õpetuse ja eeskuju kaudu.
Ta on tõde, sest Ta annab inimkonnale teada, kes on Jumal. Ta on elu, kuna Ta kannab endas jumalikku vitaalsust,
millest ka inimene võib jõudu ammutada.
Jeesus oleks võinud täpsustada: “Kust sa tahad minna? Mina olen Tee. Kuhu sa tahad minna? Mina olen Tõde.
Kuhu sa tahad jääda? Mina olen Elu. Iga inimene on võimeline mõistma Tõde ja Elu. Aga kõik ei leia Teed. Selle
maailma arukad taipavad, et Jumal on igavene elu ja tõde, mida saab ära tunda. Aga Jumala Sõna, kes on Tõde ja Elu
Isa juures, tegi endast Tee, kuna Ta võttis endale inimese loomuse. Kõnni seda teed, vaadeldes Tema alandlikkust, ja sa
jõuad Jumalani välja.” (Augustinus, De Verbis Domini sermones, 54.)

8-11
On raske seletada ja raske aru saada, et Isa ja Poeg on üks. Ainsaks tõendiks on meile antud Jeesuse isik, Tema
elu ja Tema sõnad. Ainult nendesse süvenedes jõuame Jumala müsteeriumile lähemale.

12-14
Jeesuse jüngrid saavad osa Jumala võimust. Apostlite Tegudes loeme imedest, mis sünnivad Kristuse nimel. Veel
“suuremad teod” ilmnevad maailma ristiusustamisel, sakramentides ja nende konversioonijõus. Kuid kõik, mis on suur,
teostub siiski ainult Kristuse kaudu, kes on koos meiega, kuigi Ta jääb meile nähtamatuks.

56
 Jumal ise teab, mida meil on vaja. Sellegipärast peame seda Temalt paluma. “Mida te iganes palute minu nimel,
seda ma teen.” Kuid elu näitab, et kõiki palveid ei võeta kuulda. Paluma peab, kuid tulemus on ebakindel. “Jumal ei ole
automaat,” kirjutas keegi kuskil, “et paned palve sisse ja tuleb ime välja.” Meil ei ole ju tõelusest õiget ülevaadet ja me
ei tea alati, mis on meile kasulik või kahjulik. Aga Jumal teab ja Tema otsustab. Kui Ta meie palve tagasi lükkab, siis
Ta annab sellega kõige parema vastuse meie küsimusele.

15
Tõeline armastus väljendub tegudes. Johannes Kuldsuu järgi tähendab armastus usku ja kuulekust sellele, keda
me armastame. Tuleb meeles pidada, et me ei saa teoreetiliselt armastada, me peame oma mõtted ja tunded žestidesse
tõlkima.

16-17
Püha Vaim on kolmse Jumala kolmas isik. Pühakirjas antakse talle nimeks ka “Parakleet”, mis tähendab kreeka
keeles “keda hüütakse appi”, kellelegi saatjaks, lohutajaks, kaitsjaks. Vahel öeldakse ka lihtsalt Lohutaja või Eestkostja.
Johannes ja Paulus (Heebr. 7:25) nimetavad Jeesust Eestkostjaks Isa juures. Pärast Jeesuse lahkumist nähtavast
maailmast saadab Ta meile Püha Vaimu, keda võime hüüda appi kõikide probleemide puhul. Mitte unustades, et Püha
Vaim on lahutamatu osa Jumalast nagu Isa ja Poeg.

18-24
Jeesus nimetab jüngreid oma “lasteks” ja “sõpradeks” ja tõotab neile, et Ta ei jäta neid maha, kuigi Ta vahepeal
kaob horisondilt. Ta ilmub apostlitele pärast ülestõusmist. Ta ilmub meile kõigile surmatunnil. Ja kogu meie eluaja on
Ta meiega, kui me Teda vastu võtame. Aga kõigepealt peame teda soovima ja otsima. “Sina olid minu sees,” kirjutab
Augustinus {Confessiones X, 27, 38), “aga mina otsisin sind väljastpoolt. I... I Sina olid minuga, aga mina ei olnud
sinuga. See, mis mind kinni hoidis sinust kaugel, see oli kõik, mis ei eksisteeriks, kui ta ei oleks olemas sinus. Sina
kutsusid mind ja hüüdsid ja said mu kurbusest jagu. Sa hiilgasid ja särasid ja sa päästsid mu pimedusest.”
Juudas Tadeuse küsimus tundub täiesti loomulik. Judaistlik traditsioon väitis, et Messias avaldab end kogu
maailmale Kuninga ning Päästjana. Jeesuse sõnad on näiliselt määratud ainult apostlitele. Tegelikult annab Jeesus
mõista, et Jumal ei suru end peale: maailm ei ole veel valmis Teda vastu võtma, aga Messias ilmutab end igale
inimesele, kes Teda südamest ootab.

25-26
Jeesuse sõnad näivad selged, aga neist ei ole alati kerge täpset mõtet välja lugeda. Apostlid ei mõistnud kõike. Ka
meie ajastu kristlased ei saa kogu Pühakirjast aru. Isegi õpetatud teoloogid eksivad vahel oma kommentaarides või
vaatavad mõnest olulisest punktist üle. Mõistmiseks on vaja Püha Vaimu valgust: Tema selgitab mõisteid, näitab
sündmuste tausta, korrastab meie mõtteid, tuletab meelde unustatud tarkusi, kriipsutab alla olulisi andmeid
informatsioonirägastikus... Püha Vaim on suurim inspiratsiooniallikas. Iga tõsine ettevõte peaks algama pöördumisega
Püha Vaimu poole.
Evangeeliumid on kirja pandud mitukümmend aastat pärast Kristuse taevaminemist. Püha Vaim on autoritele
meelde tuletanud Jeesuse sõnu ja inspireerinud neile valiku, mille raamis iga inimene võib Jumalaga kontakti astuda.
Kogu Piibel on Püha Vaimu looming. Arheoloogilised uurimused näitavad, et sajandite jooksul on neid tekste ohtralt
kopeeritud, kuid üheski käsikirjas ei esine olulisi muudatusi. Jumal ise valvab selle üle, et Tema sõnum kanduks edasi
ilma variatsioonideta.

27
Heebrea ning araabia keeles tervitatakse, soovides “rahu”. Ka Jeesus ja tema apostlid tervitasid nõnda. See sõna
esineb veel liturgias: enne armulauda soovib preester kogudusele rahu, sest ilma selleta ei saa euharistiast väärikalt osa
võtta. (Vrd Matt. 5:23, kus nõutakse lepitust enne ohvrianni altarile viimist.) Rahu on armulaua eeltingimus ja samuti
ka tulemus.
Juba Vanas Testamendis kuulutatakse, et Messias toob rahu. (Nt Jes. 9:7 ja 48:18.) Rahu, millest kõneleb maailm,
on tavaliselt pinnapealne, vahel isegi rajatud sundusele ja ebaõiglusele. Issanda rahu on suur ja puhas. See tähendab
kõigepealt lepitust Jumala ja inimeste vahel. Ta on Püha Vaimu and, “vaimu selgus, hinge rahulikkus, südame lihtsus,
helduse side, ühtsus armastuses: see, kes ei täida Tema rahu testamenti, ei saa vastu võtta Jumala pärandust, samuti see,
kes on kristlusest lahus, ei saa ühineda Kristusega”. (Augustinus, De Verbis Domini sermones, 58.)
Paavstid toonitavad, et tõeline rahu eeldab õiglust ja respekti. Teda ei saa ehitada vägivallale. Rahu aluseks on ja
jääb ligimesearmastus.

28
Armastus soovib lähedust, aga ta ei hoia “käppa peal”. Ta rõõmustab selle üle, et teisel hästi läheb. Jeesuse maine
57
teekond lõpeb Isa auhiilguses. Seda teades oleksid jüngrid pidanud unustama oma nukruse...
Kui Jeesus ütleb, et Isa on suurem, siis räägib Ta veel inimesena. Jeesus on ju Jumal JA inimene: Jumalana on Ta
Isaga võrdne, inimesena allub Ta Jumalale. Meie kolmedimensioonilises maailmas on raske sellist suhet ette kujutada.

30
“Maailmal” on Piiblis kaks tähendust: 1) Jumala loodud kosmos ja kõik see, mida ta sisaldab; 2) Jumalast
äralangenud inimkond, kes on valinud endale saatana teejuhiks ja kes nüüd saadab Jumal-Poja ristisurma. Saatana
võidud on väikesed võidud. Esialgu paistab, et võim on tema käes. Oodatud Messias laseb end vahistada, peksta ja
sureb nagu röövel. Need, kes lootsid vabastust ja uut kuningriiki, on sügavalt pettunud. Sündmuste käik jääb
mõistatuslikuks. Arvatavasti ei tea ka saatan sel momendil, kuidas lugu tegelikult lõpeb.

15
Tõeline viinapuu

1
Vanas Testamendis sümboliseerib viinapuu valitud rahvast. Psalmides ja prohvetite juures on sellest juttu. Jeesus
kasutab viinapuu ja viinapuuistanduse motiivi oma õpetuses. Kuid siin saab see pilt erilise ja isiklikuma mõiste: vanale
viljapuule on järgnenud Kirik, Kristuse keha. Selleks, et kanda vilja, peab jääma uue viljapuu külge, mis ei tähenda
materiaalset kuulumist mingisse kiriklikku kogukonda, vaid vastuvõtlikkust Jumala armule. Kristuse vaim on elumahl,
mis toidab inimest ja hoiab teda ka ühenduses teiste kaasinimestega.

2
On kahte sorti kristlasi, kes ei vasta oma kutsumusele: ühed kinnituvad küll viinapuu külge, kuid ei kanna vilja,
teistel jääb saak kehvaks, kuigi neilt võiks palju rohkem oodata. Jaakobuse kirjas 2:17 loeme, et usust üksi ei aita:
“Nõnda on ka usuga: kui tal ei ole tegusid, siis on ta omaette üks surnud asi.” Kristlane peab Kristuse elust ja
lunastustööst osa võtma!
Kuivanud oksad tuleb ära lõigata, neid, mis korralikku saaki ei anna, peab parandama, puhastama, võib-olla
kärpima. Valuline tehing, mis võib seletada mitmeid meie elu kannatusi. Kuid teadmine, et sellega saame suuremaks,
“viljakamaks”, peaks andma jõudu. Jumal ei ole sadist. Kui Tema saadab meile katsumuse, siis võime olla veendunud,
et see on paras vahend meie “puhastamiseks”.
Apostlite puhtust nimetas Jeesus juba jalgadepesemisel. Apostlid on puhtad, sest nad on vastu võtnud Kristuse
Sõna. See tähendab, et Sõnal on puhastav võim. Vastu võttes Kristuse õpetust, kaotame vale, tunneme ära eksitused,
saame lahti kõigest ülearusest, mis meid elus takistab.

3-4
Ühendus Kristusega on kõige tugevam loometöö alus. Kui keegi tahab midagi suurt Jumalariigi raamides korda
saata, peab ta Kristusest kinni hoidma. Väljaspool Issandat sünnivad ainult illusioon ja eksitus.

6
Mida teha surnud taimega? Augustinus märgib, et viinapuust lahutatud oksad ei kõlba enam millekski: neid ei saa
kasutada aednik ega puusepp. Ei jää muud üle kui tulle visata. (In Ioannis Evangelium tractatus, 81,3.)
Armastus on rõõmu allikas. Kuid armastus on nõudlik. Ta peab jõudma samale tasemele kui Jeesuse ja Jumalisa
armastus.

12-15
Armastuse käsk on täiesti uudne. Ajaloo algusest saadik on inimene pidanud värisema jumalate ees. Ka Vana
Testamendi Jahve imponeerib kõigepealt oma vägevusega. Teda peab teenima, Talle peab ohvreid tooma. Muidu
võib-olla vihastab ja Tema viha vastu ei ole mingit kaitset. Jumalale peab meeldima, sest muidu saab Temast vaenlane.
Ka vanemates eesti usulistes kirjutistes kõneldakse “Jumala orjamisest”. Jumal sarnaneb mõisnikule või keisrile, kes
valitseb ja võtab tribuuti.
Kristus nõuab teenimise asemel armastust. Muidugi nõuab armastus omakorda teenimist, st tegusid, sest armastus
peab end ka materiaalselt väljendama. Kuid see teenimine ei ole orjalik. Nagu ükski teenimine ei tohiks kristlaste juures
olla orjalik. Meie tegutsemise viis näitab meie sisemist nägu. Madeleine Danielou, College Sainte-Marie asutaja, ütles,
et ta tahab oma tütarlastele õpetada “tegema ka orjatöid kuninganna hingega”. Kristlane on kuninglikust soost. Seda
peavad väljendama nii tema hoiak kui ka tema teod.

58
 16
Juutide rabi valiti kogukonna poolt. Meid valib kõigepealt Kristus. Temalt saame oma kutsumuse, eluülesande,
olgu see näiliselt suur või väike. Meie valik seisneb kutsumuse vastuvõtmises või tagasilükkamises. Kõik on kutsutud
Jumalariigi ehitamisele. Igaüks saab seda teha oma võimete kohaselt. Iga ausa töö tulemus on tarvilik, olgu see siis
raamatukirjutamine või põllukündmine. Jumalariik on mosaiikne ehitus, kuhu iga inimene võib tuua oma kivikese.
Kristlase esimene kohus on töötada iseenese kallal, et paremaks muutuda, pühaks saada. Siis peab ta oma
teadmised kaasinimestele kättesaadavaks tegema. Evangelisatsioon ei võrdu propagandaga ega ka vaimse
kolonisatsiooniga. Tähtis on, et me oma varandust endale ei hoia, vaid edasi anname ka neile, kes seda soovivad.
Sunduslik kristianiseerimine on igal juhul kurjast. Religioossete teadmiste mahavaikimine näitab aga sügavama
veendumuse puudumist.

Kui maailm teid vihkab

18-19
Paistab selge, et Jumala tõde ja pattu pooldav maailm ei leia ühist keelt. Jeesuse õpetus segab, ei lase end elus
mugavalt sisse seada. Süüdistused, mis Jeesuse hukkamõistmisel ette toodi, varjasid võimukandjate viha peapõhjust:
meeldetuletust, et nad olid vabatahtlikult läinud teele, mis viib Jumalast eemale. Vaatamata negatiivsetele tegudele,
peeti voorusemaski siiski au sees. Ja nüüd tuli mees, kes kiskus selle maski maha...
Tagakiusamine ja mõnitamine kuuluvad ka Kristuse sõprade “kannatuse programmi”. Kristlane, kes seda teab,
mõistab, et see on loomulik, ja ei lähe vaost välja, kui talle kallale tungitakse. Ta püüab end kaitsta kui vaja, teades, et
ka siin paneb Jumal ise asjad õigesse paika. Avila Teresa soovitab isegi loobuda enesekaitsest ja jätta see Jumala
hoolde: Jumal ise saadab kaitsja, ja kui Ta seda ei tee, siis tõestab see, et asi pole seda väärt! “Tigedate vaenulikkus
kõlab nagu kiitus meie elule,” ütleb püha Gregorius, “sest ta näitab mingil määral meie sirgejoonelisust, kuna me ei
meeldi nendele, kes Jumalat ei armasta: tõepoolest, keegi ei saa samaaegselt meeldida Jumalale ja Jumala vaenlastele.”
(In Ezechielem homilias I, 9, 14.)

22-25
Tegusid võib pidada halvaks või heaks. Siin mängivad kaasa antud kultuurkonna moraalimõõdud. Kuid tegijat
võib hukka mõista ainult siis, kui ta on teinud midagi halba teadlikult ja tahtlikult. Äpardust või ebaõnnestumist ei tohi
nimetada patuks, kuigi neil võivad olla kohutavad tagajärjed. Patt eeldab kõigepealt nõusolekut patustamisega.
Haritud, judaistlikku pärimust tundvad kirjatargad pidid märkama, et Jeesus on Messias, keda Vana Testament
ette kuulutas. Kuid seda, mida nad märkasid, ei tahtnud nad tunnistada, sest siis oleksid nad pidanud kogu oma senise
elustiili kriitilise pilgu alla võtma, end hingeliselt noorendama. Rutiinist loobumine on aga seotud riskidega ja uue
teekonna alustamiseks peab olema tubli annus julgust ja samuti ka põhjatu usaldus Jumala vastu, kes meid nõrkustest ja
vääratustest üle aitab.

26-27
Teadmist Jumalast ei tohi endale hoida. Apostlite kohus on Kristusest tunnistada. See käsk kehtib ka kõigile
kristlastele. Kogu Kirik tunnistab, et tuleb juhtida kõiki inimesi ja kõiki rahvaid “oma elu eeskuju, kuulutuse,
sakramentide ning teiste armuvahendite kaudu usule, vabadusele ja Kristuse rahule”. (Vatican II, Adgentes, 5.)

16
Püha Vaim tuleb ja juhib

1-4
Tagakiusamine võib toimuda mitmel viisil. Ja samuti mitmel motiivil. Mõnikord lihtsalt arusaamatusest. Paulus
näiteks kimbutas Jeruusalemma kristlasi veendumuses, et need ohustavad Iisraeli usku. Peale pöördumist Damaskuse
teel pidi ta ise kogema, kuidas läheb inimesel, keda Jumal on kutsunud oma tõde kuulutama. Mingit tagakiusamise
varianti õpib iga kristlane kunagi tundma, kui ta jumalikke käske oma ellu rakendab. Nagu üks prantsuse külapreester
kunagi ütles: “Kui te arvate, et tagakiusamine Kristuse pärast on mure, mis teid ei puuduta, siis mõelge järele, kui
kristlikud te üldse olete; kas te täidate põhjalikult oma kristlasekohuseid?”
Viimase Õhtusöömaaja jooksul räägib Jeesus kolmel korral Pühast Vaimust. Kõigepealt kinnitab ta, et Isa saadab
jüngritele “teise Lohutaja”, kes jääb nende juurde. Siis lisab Ta, et Ta saadab ise Tõe Vaimu, kes kõik selgitab, ja
lõpuks täpsustab Ta, et Püha Vaim saabub pärast ülestõusnud Jeesuse taevaminekut.
“Selgus”, mille Püha Vaim toob maailmale, ei paista sugugi selge. Need, kes Kristust vastu ei võta, ei aktsepteeri

59
patu ega õiguse mõistet. Ja saatanat, selle maailma vürsti, peetakse juba mugavuse mõttes mütoloogiliseks kujuks.
Selgust leiavad maailmas ainult need, kes vähemalt ühe kõrvaga kuulavad Kristuse sõnumit. Aga iga tõde kasvab ja
areneb nagu kogu meie kultuur. Kõike korraga ei suuda inimene assimileerida, ka religioossel pinnal mitte. Sellepärast
on hädavajalik lugeda Pühakirja ja palves järele mõelda loetu üle, et Püha Vaim võiks meid aidata antud teksti lahti
mõtestada, meie isiklikele küsimustele konkreetseid vastuseid leida, tarviduse korral ilmutada tõe aspekte, mis Jeesusel
nimetamata jäid, kuna apostlid ei “jõudnud seda tol korral kanda”.
Sellega seostub ka teadmine, et Pühakirjas ei ole kõik “ära öeldud”, et Püha Vaim võib ilmutada igale inimesele
isiklikult mingit uut aspekti tõest. Peab aga arvesse võtma, et ükski isiklik ilmutus ei saa olla vastuolus Pühakirjaga.
Uued teadmised ning avastused täiendavad, kuid ei tühista endist.
Jeesus selgitab siin üht aspekti kolmse Jumala ühtsusest: kõik, mis kuulub Isale, kuulub ka Pojale ja
ümberpöördult. Püha Vaim on mõlemas, Tema laseb inimesel näha Kristuses Jumal-Isa ja kuulutada Kristust ning
Kristuse kaudu samas ka Jumal-Isa.

Kristuse jälletulemine

16-22
Kõigepealt lubab Jeesus jüngritele saata Püha Vaimu - Lohutaja. Nüüd avaldab Ta teise põhjuse rõõmustamiseks:
Ta läheb ära, kuid mitte lõplikult. Kuigi jüngrid ei mõista, mida see tähendab, ei hakka Jeesus pikemalt seletama. Ta
rõhutab peamiselt rõõmu, mis järgneb kurbusele, ja mida ainult Jumal võib anda. Seda rõõmu tundsid jüngrid pärast
Issanda ülestõusmist ja see rõõm võib osaks saada kõigile pärast surma, kohtumisel Jumalaga.
Sünnitusvalude motiiv pärineb Vanast Testamendist. Prohvetid kasutavad seda sageli, kui nad kuulutavad uue,
messialiku rahva sündimist (Jes. 21:3:26, 17; 66:7; Jer. 30:6; Hoosea 13:13; Miika 4:9-10). Eksegeedid arvavad, et
Jeesus mõtleb siin peamiselt uue messialiku rahva - kristliku Kiriku - sünnile. Pikemalt mediteerida tuleks veel valu ja
vaeva üle üldse. Ajalugu näitab, et kõigi suurte saavutuste eest peab “maksma”. Ilma vaevata sünnivad ainult
pealiskaudsed edud, mis tavaliselt kaovad niisama ruttu, kui nad on tulnud.
Elus tekib palju küsimusi, millele on raske või näiliselt võimatu õiget vastust leida. Ka Pühakirjas jäävad mitmed
kohad seletamatuks. Ja paljud pöörduvad ristiusust ära, sest nad ei leia kedagi, kes suudaks neid aidata, kui neil tekib
mõni väga raske probleem. Võtame näiteks kas või Iisaki ohverdamise Vanas Testamendis. Jumal oli lubanud
Aabrahamile palju järeltulijaid ja nüüd äkki nõudis Ta, et isa ohverdaks oma ainsa poja, lõikaks tal kõri läbi ja paneks
tuleriidale! Selliseid absurdseid lugusid kohtab vist igaüks kunagi oma elu jooksul. Ometi teab kristlane, et ta võib
Jumalat usaldada. Et see ei tee kunagi midagi valesti, ei saada korda midagi ebaõiglast. Siin esitame valusaid küsimusi,
vaidleme Temaga, nagu patriarhidki seda tegid. Kristuse tulemisega saab kõik selgeks. Siis ei ole meil enam midagi
küsida. Aga praeguses dimensioonis on meil võimatu ette kujutada, kuidas meie mõistuse barjäärid langevad, nii et
meie intellekt võib haarata kogu tõelust.

25-30
Ka jüngritega kõneldes kasutab Jeesus mõistujutte ning sümboleid, aga Tema seletused on siiski palju selgemad
ja põhjalikumad kui kõned rahvale. Metafüüsiline tarkus kasvab aegamööda. Ka “usku” peab õppima. Alles nüüd,
Jeesuse õpetusaja lõpus hakkavad tulevased apostlid taipama, et nende Meister on tõesti Jumal, sündinud Jumalast.
Kui kõik hästi läheb, siis on kerge plaane teha, lubada, tunnistada. Apostlid on Jeesusest vaimustuses ja vaimustus
annab tuult tiibadesse. Raskused aga suruvad meid maa ligi. Alles siis võime tajuda, kui tugev on meie usk.

33
Jeesusel on ajaloos viimane sõna. Kristlane aga peab igal juhul võitlema, kannatama, välja kannatama. Kuni
viimse võidupäevani.

60
17
Ülempreesterlik palve uue püha rahva eest

Harilikult palvetas Jeesus üksinduses, eemal rahvahulkadest ja jüngritest. Palve, mida nimetatakse “ülem-
preesterlikuks”, valmistab ette algavat ohvrikäiku ja moodustab vaimse testamendi, mis on määratud apostlitele ja
kõigile kristlastele kuni maailma lõpuni. Selles eristatakse kolme peamist osa: esimeses palub Jeesus endale auhiilgust,
mis Tal oli “enne maailma algust”; teises palub Ta oma õpilaste eest, kes lähevad maailma jumalikku õpetust
kuulutama; kolmas räägib tulevaste usklike ühtsusest ja nende ühinemisest Jumalaga.

1-6
Auhiilgus - gloria - kuulub Jumalale. See tähendab siin võimu, vitaalsust, ilu ja sära. Isa on Pojaga võrdne, Isa
auhiilgus on ka Poja auhiilgus. Kristuse auhiilgus väljendub Tema elus ja õpetuses ja eriti selgesti ülestõusmises.
Kristuse kaudu võib ka inimene osa saada Jumala auhiilgusest. Ireneus, Lyoni püha piiskop 2. sajandil, annab gloria’le
definitsiooni, mis seob seda eriliselt inimesega: “Jumala auhiilgus on elav inimene, kuid inimene elab ainult Jumala
sõnast.”
“Poeg annab sulle auhiilgust sellega,” kirjutab Augustinus, “et Ta õpetab sind tundma kõiki, keda Sa oled Tema
hoolde andnud. Kuna igavene elu on Jumala tundmine, siis on kindel, et me elame seda rohkem, mida enam me selles
tundmises edasi jõuame...” (In Ioannis Evangelium tractatus, 105, 3.)

6-10
Jeesus valis jüngrid, kes moodustasid stabiilse grupi Peetrusega eesotsas. Nemad said oma koolituse otse Jumal-
Pojalt ja nendega algab evangelisatsioon. Kuid enne Jeesuse valikut oli juba Jumal-Isa nad välja valinud. Isa ja Poeg
tegutsevad koos ja nende tahe on sama. “Kogu Kristuse elutööl on transtsendentne väärtus,” kirjutab J. Escriva. “Ta
annab meile tunda Jumala olemust, kutsub meid uskuma selle Jumala armastust, kes meid on loonud ja kes soovib
meid oma intiimsusesse sisse viia.”

11-19
Jeesus palub Isalt oma jüngritele üksmeelt, vastupidavust, rõõmu ja pühadust. Kiindumus Jumalasse hoiab ka
inimesi omavahel koos ja sellest ühtsusest kasvab välja eriline elustiil, mis võimaldab juba siin maa peal osasaamist
Kristuse rõõmust. Rõõm on igatahes kristliku elu tunnusmärk.

12
Vihjed Pühakirjale aitavad jüngreid sündmustest paremini aru saada. Hukatuse poeg on Juudas Iskariot. Kuigi
kirjasõnas on tema tegu ette kuulutatud, lasub temal vastutus teo eest. Jumal, kes seisab väljaspool aega ja näeb
sellepärast minevikku ja tulevikku, ei sundinud Juudast patustama, kuid Ta teadis, et see nõnda toimub.

14-16
Piiblis on “maailm” mitmepalgeline mõiste. Kõigepealt mõeldakse selle all Jumala loomingut, mis on ilus ning
hea. Kõik halb ja inetu on sündinud inimese patu läbi. Siis võib see sõna tähistada inimkonda üldiselt. Sellepärast palub
Jeesus jüngreid mitte “maailmast” ära võtta, vaid neid ainult kurja eest kaitsta. Halb ja kuri ja eemaletõukav on ainult
see “maailm”, mis on Jumalast ära langenud. Kristlane ei saa kuidagi sellesse maailma kuuluda.

17-19
Jumal üksi on püha. Pühitsemine - pühaks tegemine, pühastamine - tähendab millegi või kellegi argisest
väljatõstmist ning Jumalale pühendamist. Jeesus “pühitseb ennast nende eest”, st et Ta võtab endale inimeste patud ja
pühitseb end Isale ristiohvris. Jeesuse ohver pühitseb kõiki kristlasi.
Jeesus palub Kirikule ühtsust. Järelikult on ühtsus Kiriku oluline omadus. “Me usume, et Jeesus-Kristuse asutatud
Kirik, kelle eest Ta palvetas, on püsivalt üks usus, kultuses ja hierarhilise kommuniooni seoses.” (Paulus VI, Profession
de foi catholique, 21.) Inimlikul pinnal on võimatu täielikku ühtsust saavutada. See võib sündida ainult Jumala armust.
Kristus rajab oma Kiriku apostlitele. Katoliku Kirik nimetab oma paavsti ja piiskoppe Peetruse ja apostlite
järeltulijaiks. “...See, kes neid kuulab, kuulab Kristust ja see, kes neid tagasi lükkab, lükkab tagasi Kristuse ja selle, kes
Kristuse saatis (vrd Luuk. 10:16.)” (Vatican II, Lumen gentium, 20.) Mõningatele usulahkudele võib see väide tunduda
ebaõiglane, kuid järeldused Kristuse sõnadest põhinevad loogikal ja ilma loogikata ei saa ka usuasjades alati täielikku
selgust. Selle asemel, et vihastada ja katoliku Kirikut kiruda, oleks kasulikum Püha Vaimu valgust paluda ja siis uuesti
Johannese teksti süveneda.

61
 Muidugi tuleb meeles pidada, et ka väljaspool ühtainsat Peetruse Kirikut ei ole tee Jumala juurde kellelegi suletud!
2. sajandist peale nimetasid kristlased oma Kirikut katoolseks st universaalseks, määratud kõigile inimestele,
olenemata nende päritolust, kultuurist, elutingimustest. Kuna mitmed algkirikust lahkulöönud kristlaste grupid arvavad,
et nende teooriad on katoolsed, kehtivad kogu inimkonnale, siis on mõistlik teha vahet katoolse ja katoliikliku vahel.
Mõlemad sõnad on tuletatud kreeka terminist katholikos “üleüldine, universaalne”. Sõna “katoliiklik” tähistab
tänapäeval kuuluvust Rooma katoliku Kiriku juurde.
Kõige võimsam vahend ühtsuse saavutamiseks on palve. II Vatikani kirikukogu tuletab meelde, et palve on
“kõige oikumeenilise liikumise hing” (Unitatis redintegratio, 8). Palve puhastab meie tundeid ja meie kavatsusi ja
valmistab meid ette ühtsusele, mida ainult Jumal võib anda.
Palve kaudu kasvab inimene progressiivselt Kristuse sarnaseks. Ja Kristus on Jumala ikoon, kes on Üks ja Kolm.
Jumala ühtsus peaks meid aitama ka inimkonna kokkukuuluvusest paremini aru saada.

24-26
Palve lõpus ei ütle Jeesus enam “ma palun”, vaid “ma tahan”. Jeesuse tahtmine on Jumala tahtmine. Ja Jumal
tahab, et kogu inimkond jõuaks tõetundmiseni ning pühaduseni ja saabuks igavikku koos uueks loodud universumiga,
mis on tihedalt seotud inimesega ja saab “Kristuses oma lõpliku täiuse”. (Vt Vatican II, Lumen gentium, 48.)
Tõe ja pühaduse otsimisel piisab Jeesuse sõnadest. Nende kaudu kõneleb Jumal. Ja nendes peitub vastus
kõikidele meie küsimustele.

18
Jeesus võetakse kinni

1-2
Väljendit “kui Ta seda oli rääkinud” kasutab Johannes mitmel pool ja sellega märgib ta uue episoodi algust, mis
seisab seoses eelmisega. Oma “ülempreesterlikus palves” näitas Jeesus, et Temale kuulub ka Isa auhiilgus ja võim
maailma üle. Ohvrikäik võis nüüd alata ja jüngrid pidid teadma, et see oli vabatahtlik, ette nähtud inimkonna
lunastuseks.
Kidroni jõgi, mille nimi tähendab etümoloogiliselt “segane, must”, lahutab Jeruusalemma Õlimäest, kus asub
Ketsemani aed. Sinna on kohast, kus peeti viimast Õhtusöömaaega, veidi üle kilomeetri.

3
Rooma okupatsiooni ajal oli Jeruusalemmas garnison - üks kohort (kuussada meest) -, keda kamandas tribüün.
Roomlased asusid Antonia kindluses, mis sai oma nime Herodes Suure sõprusest Marcus Antoniusega.
“Juudas võttis nüüd kaasa terve kohordi” on rahvapärane väljend, mis tähendab ainult seda, et nimetatud väeosa
kutsuti juutidele appi. Templil oli oma kaitsevägi - “sulased” - ja tõenäoliselt tuli ainult paar Rooma sõdurit öisest
operatsioonist osa võtma. Juudase ülesandeks oli näidata kohta ja isik, keda taheti vahistada.

4-9
Johannes on ainuke evangelist, kes jutustab imelikust juhtumist sõdurite kohtumisel Jeesusega. Kui vahistajad
ütlevad, et nad otsivad Jeesust Naatsaretist, siis ilmneb vastuses Jumala definitsioon: “Mina Olen”. Ja selle peale
“taganesid mehed ja kukkusid maha”.
Jeesuse majesteetlik kuju pidi neid ehmatama, sest seni olid nad harjunud tegelema sulide ja röövlitega.
Sõdurite seas polnud arvatavasti kirjatarku. Nii ei teadnud nad ka aimata, et Jeesus annab siin tunda oma
jumalikku võimu. Nagu psalm 56:10 ennustab: “Mu vaenlased taganevad päeval, mil ma hüüan...” Nad ei osanud
arvatavasti ka mitte analüüsida, mis nendega juhtus. Võib-olla jäi neile mulje, et jalg komistas kivi otsa või sattus
oliivipuu juurikate vahele. Pimeduses ju ei näe maapinda, ka tõrvikute valgel vaevalt. Kuid jüngritele pidi see
vahejuhtum veelkord meelde tuletama, et Jeesus jääb olukorra peremeheks.

10-11
Jüngrid olid relvastatud. Ühiskonnas, kus tapmine - pussnuga selga, pea maha, mürgikarikas või seaduslik
ristisurm - kuulub argiste elunähete hulka, peab enesekaitseks valmis olema. Apostlite mõõgad olid arvatavasti
mõeldud peamiselt teeröövlite eemal-hoidmiseks.
Peetrus ei ole veel aru saanud, mis toimub ja peab toimuma. Tema tuline temperament ei kannata, et keegi toores
tüüp julgeb panna kätt Meistri külge. Rüselemises löödud haav ei ole eluohtlik: sõdur Malkuse parem kõrv raiuti peast
lahti. Aga sellega jättis see keskpärane mees oma nime ajalukku. Muide, Luukas (22:51), kes oli elukutselt arst, märgib,

62
et Jeesus parandas kohapeal Malkuse haava. Kuigi evangeeliumid ei kommenteeri seda ekstravagantset vahistamislugu,
võib ette kujutada, et see jättis osavõtjate mällu mitmesuguseid küsimusi ja kahtlusi.

Ülekuulamine ülempreestri juures

13-14
Ülempreestriks oli sel ajal Kaivas, kelle pontifikaat kestis 18-36. Tema äi Hanna oli ametist tagandatud aastal 15
roomlaste survel, kuid tema mõju rahvale ei kahanenud, nii et teda võis pidada juutide poliitiliseks juhiks.
Enesestmõistetavalt viidi Jeesus kõigepealt Hanna juurde. Jeesusele pandi ju peasüüks mässumeelsus ja rahva
ässitamine.
Ülempreestri sõnadest arvati teada saavat Jumala tahet. Püha Vaim pidi inspireerima meest, kes seisis
usuorganisatsiooni eesotsas. Lause “On parem, et üks inimene sureb rahva eest” sõnastab Kristuse ohvri mõtte.
Tõenäoliselt ei teadnud Kaivas ise, mida ta ütleb. Mitmed sõnad lähevad nõnda lendu, ilma et kõneleja ise aimaks, kust
nad tulevad ja millele nad vihjavad. Kel kõrvad on, see kuulgu, manitseb Pühakiri mitmes kohas.
Jeesus on seotud kätega nagu kurjategija ja Ta viiakse ülekuulamisele. Jüngrid on sattunud segadusse. Vaatamata
Meistri kurjakuulutavatele juttudele tagakiusamisest ning kannatusest, ei osanud nad ette kujutada, kuidas asjad võivad
tegelikkuses areneda. Juba tragöödia alguses kaovad kõik silmapiirilt peale Peetruse ja “teise jüngri”, kes oli arvatavasti
Johannes ise. Nemad olid ju Jeesuse kõige veendunumad pooldajad. Aga konkreetse hädaohu ees ei pea vaimustus ega
veendumus alati vastu. Peetrus oli enda meelest valmis Meistri eest surema, kuid nüüd ehmatas ta hirmsasti, kui
uksehoidja ta ära tundis. Salgamine on valetamise variant ja seda peame me õigusega häbiväärseks. Väljaspool antud
olukorda on kerge kritiseerida ja argust hukka mõista, kuid vist keegi ei või vanduda, et ta oleks Peetruse asemel
kangelasena esinenud.

19-21
Esimene ülekuulamine on ettevalmistuseks kohtuistungile süneedriumi ees, mis leiab aset hommikul. Juutide tava
keelab tähtsate küsimuste arutamise ja nende üle otsustamise öösel.
Jeesuse õpetus oli olnud avalik. Ta oli kõnelnud suurte rahvahulkade ees. Ja nende seas pidi olema küllaltki nuhke,
kes võimukandjaid ning templi esindajaid päev-päevalt sündmustega kursis hoidsid. Jeesuse vastus tundub häbematu,
sest sel on ainus õige vastus: miks Hanna küsib selgitust selle kohta, mis tal on juba ammu selge? Aga nagu tavaliselt
poliitilistes protsessides püütakse ka siin välja pressida mõnda uut sõna või lauset, mille nimel võiks soovitud karistust
nõuda.
Jeesus seisab ka inimesena kõrgemal kui ülempreester. Tema enesekindlus ja rahu hämmastavad koosolijaid.
Tavaline kohtualune võtaks aupakliku hoiaku ja püüaks end mingil viisil vabandada. See siin näitab, et Temal on õigus.
Vahimees, kes annab kõrvakiilu, peab enda kohuseks ülbet vangi korrale kutsuda.
Jeesuse käitumist Hanna juures seatakse eeskujuks kõigile kristlastele, kes satuvad ebaõiglase süüdistuse alla. Kui
valega kallale tungitakse, siis peab tõega vastu lööma. Kristlase enesekaitse on rahulik, tasakaalukas, julge ja tõetruu.
Jumala arm annab selleks vajalikku jõudu.

24-27
Peetruse paanikat kirjeldavad teised evangelistid pikemalt kui Johannes. Rahvas ei salli kaotajaid. Nüüd on Jeesus
oma prohvetiaujärjelt maha võetud, nüüd tohib ka Tema saatjaskonda kimbutama hakata. Peetrus on üksi ja ümbrus on
vaenulik. Antud olukorras oleks parem mitte silma torgata. Kuid galilea murraku eripära viitab kõneleja päritolule. Eks
olnud ju suurem osa Jeesuse saatjaskonnast pärit Galileast.
Johannes ei kirjuta Peetruse ahastusest, kui kukelaul talle meelde tuletab, et oli aeg, mil tema vahvus ei tundnud
piire. Ükski kangelastegu ei võinud käia üle jõu. Ja Jeesuse ennustus kolmest salgamisest enne teist kukelaulu tundus
absurdne. (Vt Mark. 14:30-31) Luukas lisab juurde, et Peetruse mälu hakkas alles siis töötama, kui Jeesus talle otsa
vaatas (22:61). Kohtumine pidi toimuma kella viie paiku hommikul, kui istung Kaiva juures lõppes ja Jeesus
koosolekusaalist alla toodi. Tee vanglasse läks üle palee sisehoovi, kus Peetrus end veel lõkke juures soojendas.
Issanda pilgus nägi Peetrus iseennast, oma nõrkust, küündimatust. Ka oma armastust oli ta üle hinnanud. Ta
jooksis Kaiva paleest välja ja “nuttis kibedasti”, kirjutab Luukas (22:62).

Pilatuse juures

28
Hommiku saabudes kogunes sanhedrin ehk süneedrium - ja seekord täies koosseisus - Kaiva paleesse. Seaduse
järgi olid kõik öised nõupidamised ja otsused illegaalsed. Sanhedrin oli mõistnud Jeesuse surma, kuid ainult roomlastel
oli õigus surmaotsust täide saata.
Sellest teisest sanhedrini kokkutulekust Johannes ei jutusta. Tema tähelepanu on pööratud kohtumisele
63
roomlasega.
Pontius Pilatus oli Rooma prokuraator, ühe Caesareas leitud raidkirja järgi Judea (Juudamaa) prefekt. Keskpärane
riigiametnik, keda keegi ei mäletaks, kui ta ei oleks sattunud kohtuniku osa mängima Kristuse kannatusloos. Mis
temast hiljem sai, ei ole ajalooliselt selge. Jutustatakse, et Tiberius olevat ta hukanud, mõned vagad lood lasevad teda
ristiusku pöörduda ja saadavad ta märtrisurma.
Kohtukoda asub roomlaste praetorium'is. Seal elavad asumaa kuberner, prefekt, praetor ja pretoriaanid -
okupandi sõjavägi. Pilatuse peamine elukoht oli Caesarea, kust ta kolis suurte pühade puhul tugeva kaitsesalgaga
Jeruusalemma, kus võis alati mäss puhkeda. Kristuse ajal ja ka hiljem elas ta Herodese palees (Jeruusalemma lääneosas)
või Antonia kindluses. Jeesuse protsess leidis aset arvatavasti Antonias, kohe templi esplanaadi loodepoolsel nurgal.
Juutide rituaalse puhtuse eeskirjad olid ranged. See, kes paganate majja astus, rüvetas end ja jäi seitsmeks päevaks
ebapuhtaks. Kuna paasapüha oli ukse ees, pidi tingimata sellist rumalust vältima. Kuid sanhedrini plaanide
õnnestumiseks oli vaja Pilatuse abi.

29-32
Teisel nõupidamisel Kaiva juures, mida Johannes ei maini, mõisteti Jeesus surma sellepärast, et Ta nimetas end
Jumala Pojaks (vt Matt. 26: 65-66). Moosese Seaduse järgi karistati blasfeemiat lapidatsiooniga: teotaja visati kividega
surnuks. Seda tehti ka Rooma okupatsiooni ajal. Sellest tunnistab Stefanose lugu (Ap. 7:54-60). Kaivas ja tema
mõttekaaslased teavad, et Jeesusel on suur poolehoid rahva seas. Lapidatsioonikatse võiks siin halvasti lõppeda.
Kavalam oleks anda Jeesus Rooma jurisdiktsiooni alla. Kui see otsustab, siis ei kanna sanhedrin rahva ees mingit
vastutust.
Nõnda muudetakse usuküsimus poliitiliseks argumendiks. Jeesus väidab, et Ta on Messias, st juutide kuningas, ja
sellisena õhutab Ta mässu Rooma ülemvõimu vastu.
Pilatus tunneb provintsi, mida ta peab haldama. Ta teab, et ta on "ebapuhas” ja tõenäoliselt pole tal tahtmist
“puhta” rahva asjadesse sekkuda.

33-36
Pilatus püüab süüdistusest Jeesuse vastu aru saada. Kuningas? Kuningriik? Kui keegi kuulutab end kuningaks,
kas tal pole siis impeeriumivastased tagamõtted?
Esimesele küsimusele vastab Jeesus samuti küsimusega, et teada saada, kas Pilatuse ettekujutus on “omast peast”,
st et ta näeb kuningat ainult poliitilise isiksusena. Juutide natsionalismis on Messias rohkem kui riigipea. Tal on
religioosne ülesanne. Aga sellest on roomlasel raske aru saada. Sellepärast täpsustab Jeesus, et Tema “kuningriik ei ole
sellest maailmast” ega allu selle maailma seadustele. Võib-olla täiendab Ta oma vastust mõningate kõrvallausetega,
mis siin on välja jäetud ja mille kaja leiame Pauluse kirjas roomlastele (14:17): “Jumala Riik ei ole söömine ega
joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus.”

37
Jeesus on Kuningas, ainus valitseja, kelle sõnal on absoluutne väärtus. Kui rahvas tahab Teda leibade
paljukstegemise järel kuningatroonile panna, põgeneb Ta eest ära, sest pakutav troon oli liiga maine - ainult poliitiline.
Kuid palmipuudepüha hommikul saabub Ta Jeruusalemma nagu Messias-Kuningas ja lubab rahvahulgal juubeldada.
Nüüd, surma eel, tunnistab Ta, et Ta on tõesti Kuningas. Esimest korda annab Ta endale selle tiitli. Tähelepanuväärne
on koht, kus see sünnib: pagana majas!

38
Pilatus ei ole veel kedagi kuulnud rääkimas nagu Jeesus. Tal on raske jälgida neid võõrapäraseid mõttekäike. Ja
mis on tõde? Kas seda on üldse olemas? Kreeklased on pärandanud mitmeid filosoofilisi voole ning koolkondi, mis
õpetavad oma vaatekohti ja püüavad maailma oma äranägemise järgi seletada. Pilatus on peamiselt sõjamees ning
administraator. Tema koolitarkus ei küündi arvatavasti eriti kaugele. Aga ta on kuulnud oma kaasaegsete vaidlusi,
jätnud mällu mõne intellektuaalse mängu termini. Jah, mis on tõde? Eks näe ju igaüks asju isemoodi. Ka jumalad ei
jõua tõe suhtes omavahel kokkuleppele.
Igatahes Jeesuse esinemine on aristokraatlik. Pilatus on veendunud, et siin ei saa olla tegemist teeröövli ega
terroristiga, ka mitte poliitilise intrigandi või mässuõhutajaga, nagu neid vahetevahel allaheidetud maades ette tuleb.
Jeesust ei saa kuidagi hukka mõista, kuna Ta pole kuskil kurja teinud. Pilatus aimab, et Jeesus on langenud
millegipärast juutide kogukonna sisetülide ohvriks. Ja nüüd tahavad nad ka teda selles kahtlases loos sisse mässida!
Parem oleks kaebealusest lahti saada.

39-40
Siia asetub võigas vahemäng Herodese juures, millest jutustab Luukas.
Kui Pilatus teada sai, et Jeesus on pärit Galileast, avanes võimalus pöörduda Herodese poole, kelle
64
jurisdiktsioonile allus Galilea sel ajal. Herodes Antipas, Galilea tetrarh, oli tulnud paasapühaks Jeruusalemma ja lootis
kasutada Jeesust, kelle imetegudest ta oli juba kuulnud, oma seltskonna lõbustuseks. Herodese vaimne ja moraalne tase
näib olevat ühe juudi jaoks lubamatult madal. Kohtumisest ei tule midagi välja, Jeesus ei vasta ühelegi küsimusele ja
saadetakse lõpuks Pilatuse juurde tagasi.
Pilatus katsub veelkord Jeesust päästa. Ta tuletab meelde, et paasapüha puhul antakse ühele kurjategijale armu.
See siin ei ole kurjategija, vaid kuningas. Kas ei oleks paras juhus Teda lahti lasta? Kuid rahvas nõuab Barabase
vabastamist.
Johannes märgib, et Barabas oli teeröövel. Arvatavasti oli ta ka seotud juutide vastupanuga Rooma okupantidele.
Luukas teab, et ta oli vangi sattunud viimase mässukatse ajal Jeruusalemmas, kus ta oli ühe mehe maha löönud. Võib
ette kujutada, et rahvale, kes nägi ainult oma igapäevaseid muresid, oli Barabas sümpaatsem kui Jeesus.
Tundub siiski imelik, et rahvas kisendas nagu ühest kõrist Barabase nime. Kas publiku seas polnud kedagi neist,
kes palmipuudepüha hommikul Jeesust nagu kuningat tervitasid?
Küllap neid oli, aga ka nemad olid ehmunud nagu apostlid Ketsemanis. Juba selleaegsed võimukandjad pidid
tundma massipsühholoogiat ja teadma, et käputäis tellitud karjujaid, kes märguande peale kisa tõstavad, suudavad luua
paraja meeleolu soovitud otsuste läbiviimiseks. Jeesuse sõbrad ei olnud kahjuks organiseeritud.

19
Surmaotsus

1
Piitsutamine oli üks raskemaid karistusi Rooma õiguse järgi. Cicero ja Plutarchos kirjeldavad, kuidas karistus-
alused verd kaotavad ja löökide all kokku vajuvad. Mõned surevad enne karistuse lõppu. Ka juutide karistussüsteemis
oli piitsutamine ette nähtud. Kuid Moosese Seadus andis sellele kindlad piirid: timukas tohtis kasutada ainult tavalist
piitsa või vitsu ja lüüa maksimaalselt 40 hoopi. Roomlaste juures olenes hoopide arv kohtuniku või timuka tujust.
Piitsad olid peamiselt kahte sorti, aga igatahes mitmeharulised ja varustatud metallitükikestega, mis juba esimesel
hoobil naha puruks tõmbasid. Mõnega võis ka konte murda. Peksusammas oli lühike ja jäme, selle najal pidi piinatud
keha veel kuidagi püsti jääma.
Piitsutamine moodustas ka eelmängu ristilöömisele: raske verekaotuse järel võis oodata, et ohver sureb kiiremini.
Kuidas Jeesus pärast seda õudset stseeni välja nägi, seda ei julge üldse ette kujutada. Ka maalikunstnikud on
vältinud täiesti realistlikke kujutisi. Kristuse kannatusloo pildid on enamasti kõik tugevasti stiliseeritud. Keskaegsed
raidkujud näitavad Jeesust piitsahoopide all ülimalt rahulikuna...
Tähelepanuväärt on Pilatuse otsus süütut inimest peksta. Augustinus arvab, et ta püüdis sellega ärritatud
süüdistajate hulka rahustada ja võib-olla ka kaastunnet äratada, kui rahvas näeb, milliseks timukas on “juutide kuninga”
teinud. Sest Pilatus usub ikka veel, et ta suudab Jeesuse ristisurma vältida.

2-3
Kibuvitsakroon ei olnud seaduslikult ette nähtud. Ajalugu ei tunne ka ühtegi teist juhtumit, kus seda oleks
kasutatud. Kuid arheoloogid on kindlaks teinud, et ristisurma mõistetute kohtlemine ja ristilöömise viis oleneb
peamiselt timukate fantaasiast. Enne surma pidi ju ka nalja saama. Antonia hoovi kividel näeme veel tänapäeval
sissegraveeritud “kuningamängu”: surmamõistetute hulgast valiti “kuningas”, kellele pandi purpurmantel selga ja keda
siis sõdurid mõnitasid enne hukkamispaigale viimist. Kohort koosnes peamiselt süürlastest ja beduiinidest, kes juutidest
niikuinii eriti lugu ei pidanud. Võib-olla oli mõni neist Aleksandrias või Mesopotaamias kaasa teinud maskeraadi, mille
lõpus tavaliselt üks karnevalivürst üles poodi. Kogu inimkonna ajalugu on täis sadismi. Antiikajal kuulusid selle
väljendused igapäevasesse elupilti. Kui palju riste on palistanud Rooma impeeriumi maanteid!

4-5
Pilatus tunnistab veelkord, et ta ei saa aru, mis rahvale on pähe läinud, et ta nõuab karistust seal, kus üks terve
mõistusega Rooma ametnik ühtegi kuritegu ei leia. Kui Jeesus paleest välja tuleb, näevad kõik, et Ta on tundmatuseni
moonutatud. Ecce homo! “Ennäe inimest,” ütleb Pilatus seletuseks. Ta ise ei teagi, mida ta ütleb. Ta tahab tõmmata
tähelepanu haletsusväärsele ohvrile. Kuid see verine, purukspekstud Jeesus ongi reaalse inimese prototüüp, “kelles
rahvahulk vihkas omaenda nägu”, nagu kirjutab Daniel-Rops. {La Passion, lk 110, Paris, 1945.)
Siin on juba kõik sümboolne. Jeesus on Kuningas, kuigi pööbel kohtleb teda karnevalikujuna. Okaskroon
tähendab tõelist, igavest krooni. Ja Pilatuse kommentaar annab mõista, et kannatusloos esindab Jeesus kogu inimkonda.

65
 6-8
Roomlasel on juba algusest peale paha olla. See siin ei ole harilik kurjategija ega harilik protsess. Kui ta nüüd
kuuleb, et Jeesus on end nimetanud Jumala Pojaks, ehmatab ta päris hirmsasti. Mis siis, kui sel mehel on tõesti
sidemeid nähtamatu maailmaga? Ja kes teab, missuguse jumalaga võib siin veel tegemist tulla! Üleloomulikud jõud
olid juba endast märku andnud tema naise unenäos (vt Matt. 27:19), kes saatis talle sõna kohtukotta: “Ära õienda selle
süütu inimesega...”

9-11
Pilatus saab nüüd Jeesuselt õppetunni, mis talle hinge läheb: ükski maapealne võim ei ole absoluutne, seda piirab
Jumala tahe, kes otsustab, kui kaugele see võib ulatuda ja kui kaua see võib kesta. Jeesuse protsess ei ole seletatav
religioossete ega poliitiliste argumentidega; selle mõte asetub metafüüsikasse.
Patu suurus oleneb teadmisest. Pilatuse vastutus selles räpases protsessis on väiksem kui kultiveeritud kirja-
tarkade süü, kes tundsid Jeesust ja teadsid, et Messias peab tulema.

12
Lärm ja kisa ei heidutanud Pilatust. Seni oli ta reageerinud rahva nõudmisele põlguse ja isegi irooniaga. Aga nüüd
olid vastased leidnud argumendi, mis oleks pannud iga riigiametniku värisema: see siin on mässaja ja kui sa selle
vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Siis me saadame selle teate Rooma ja siis läheb sul halvasti! Ja siin annab
Pilatus alla. Tema peamine patt on tahe päästa oma karjääri ükskõik mis hinnaga.

13
Pilatus tõi Jeesuse välja ja istus kohtujärjele. Kas ta istus ise või pani Jeesuse sinna istuma? Kreeka grammatika
lubab seda tekstikohta ka nõnda tõlkida. See oleks siis Pilatuse viimane katse Jeesuse süüdistajaid naeruvääristada,
neile näidata “kuningat” istumas troonil....

14
Kuues tund algas keskpäeval. Siis toodi välja hapnemata leivad ja templis ohverdati paasatall. Johannes näitab, et
Jeesuse surmamõistmine langeb ajaliselt kokku ohverdamisega templis.

15
Väljavalitud rahva alistumine paganlikule valitsejale tundub peaaegu uskumatu. Vana Testamendi järgi on Jumal
- Jahve - tõeline Iisraeli kuningas. Kui heebrealased hakkavad endale teiste rahvaste eeskujul kuningaid valima, siis
tuletab nende ametlik võidmine meelde, et nad ei ole tegelikult muud kui Jumala abilised ning asendajad oma rahva
juures. Ülempreestrite sõnad kõlavad nagu needus.

Ristilöömine

16
Ei ole selge, kas Pilatus üldse sõnastas surmaotsust nagu kord ja kohus või lihtsalt lõpetas nägelemise, andes
Jeesuse “nende” kätte. Aga see ei ole ka oluline. Igatahes viidi Jeesus hukkamispaigale koos kahe kurjategijaga, kes ka
olid surma mõistetud. Saatjaiks anti üks ohvitser - centurio - ja vähemalt neli sõdurit. Sanhedrini esindajad ning kari
uudishimulikke täiendasid rongkäiku.

17
Kolgata on pealuu kuju meenutav kaljuküngas Jeruusalemmas, mis Kristuse ajal asus väljaspool linna piiri, tee
ääres, nii et ta pidi olema hästi nähtav kõigile möödaminejaile.
Hukkamispaigal seisid kaljusse taotud postid, mille külge kinnitati risti transversaalne osa. See palk kaalus umbes
30-40 kilo ja seda pidi surmamineja ise oma õlgadel kandma. Jeesus oli küll tugeva kehaehitusega, kuid peksmisel oli
Ta kaotanud nii palju verd, et Ta nüüd koorma all mitu korda kokku vajus. Luukas, Markus ja Matteus nimetavad
kedagi Siimonat Küreneest, kes tuli parajasti põllult ja keda sõdurid sundisid rasket palki kandma. Võib-olla kartsid nad,
et Jeesus võiks veel enne ristitseremooniat surra.
Kürenee Siimona lugu teeb mõtlikuks kõikide nende ebameeldivuste ja kannatuste ees, mis meile ootamatult
kaela langevad. Kristlik kogukond peab olema solidaarne. Võib-olla on üldise tasakaalu nimel tarvilik, et me vahel
kanname kellegi teise risti, mida me ise ei ole valinud ja mille mõttest me ka õieti aru ei saa. Siimon ei teadnud, et ta
aitas Jumalat...

18
Ristikaristus oli kohutav ja alandav, määratud peamiselt orjadele. Cicero leiab, et Rooma kodaniku puhul ei
66
oskaks sellisele jubedusele üldse nime anda (In Verrem, II, 5, 66). Paulus pääseb sellest häbistavast lõpust ka ainult tänu
oma kodakondsusele.
Kolm risti. Jumal-Poeg kahe kaabaka vahel. Jumala-vastaste lavastus näib andvat ideesid ka poliitilistele
süsteemidele, mis kiusavad taga teisitimõtlejaid: needki pannakse sageli vanglas kokku tavaliste sulidega.

19-22
Rooma seadus nõudis, et surmanuhtluse motiiv oleks kirjutatud risti kohale. See pidi kokku võtma ametliku
dokumendi sisu, mida hoiti kohtuarhiivides. Pilatus on tulivihane, et ta pidi järele andma ja et juudid teda niiöelda alt
vedasid. Ja nüüd ta maksab neile kätte. Sildile on kirjutatud kolmes keeles - et ka kõik välismaalased lugeda võiksid -
kuriteo asemele tiitel: juutide kuningas! Näete nüüd, mis rahvas see on, seni ainult allasurutud koloonia, siis sai endale
kuninga ja nüüd ripub see koos röövlitega võllas!
Aga ka see Pilatuse žest on sümboolne: meie kõik - kristlased ja juudid - oleme “väljavalitud rahvas” ja Jeesus
Naatsaretist on meie kuningas.

23-24
Pärast ristilöömist istusid sõdurid maha. Nad pidid valvama, et keegi ei tule surijaid ristilt maha võtma või midagi
muud tegema, mida seadus ette ei näe.
Pilatuse paleest lahkumisel võeti Jeesuselt purpurmantel ja kibuvitsakroon ja anti tagasi Tema enda riided. Ristile
naelutati alasti keha. Tuunika, mille sõdurid välja loosivad, oli kõrgekvaliteetsest kangast, arvatavasti Maarja kootud,
mida oli kahju lõhki tõmmata. Mees, kelle osaks see elegantne mantel langes, pidi selle muidugi kõigepealt
vereplekkidest puhtaks tegema. Huvitav, et ka see stseen, mis tundub üldises tragöödias üsna kõrvalise tähtsusega, on
juba ette kuulutatud Vanas Testamendis (vt Psalm 22:19). Kirjatundjate seas leidus kindlasti ka neid - vähemalt
Nikodeemus kes pidid märkama seost sündmuste ja Vana Testamendi ennustuste vahel.

25-27
Harukordselt ängistavates olukordades on naistel sageli rohkem julgust kui meestel. Kõik Jeesuse jüngrid ja
sõbrad on pakku läinud. Välja arvatud Johannes. Naistest, kes Jeesusele lähedal seisid, tulid mitmed Kolgatale kaasa.
Kõigepealt muidugi Neitsi Maarja. Nelja lausega annab siin Johannes edasi Jumal-Poja testamendi: surev Kristus
pärandab inimkonnale oma ema ja inimkonda esindab risti all armastatud õpilane Johannes. “Naine, vaata, see on sinu
poeg.” Neitsi Maarjast, Jumalaemast, saab risti all naise prototüüp, uue inimkonna ema, kellel puudub algpatu needus
ja kes sellepärast vastab täielikult Jumala soovidele. Tema ülesandeks on nüüd oma hoolde võtta kõik inimesed, kes
otsivad Jumalat, kes ootavad lunastust Kristuselt. See kirjakoht õigustab Maarja kultust kristlikes maades.

Jeesus sureb

28-29
Ka janumotiiv on Vanas Testamendis ette nähtud (vt Psalm 69:22). Äädikas ei ole siin arvatavasti vedelik, mida
meie tsivilisatsioonis selle nime all tuntakse, vaid odav hapu vein, mida segati veega ja millega kustutati surijate janu,
võib-olla just selleks, et nad liiga kiiresti ei sureks. Aga Jeesuse füüsiline janu, mida põhjustab loomulik
deshüdratatsioon, sümboliseerib vaimset janu Isa tahte täitmise järele, põlevat soovi näha inimkonda paremana,
võimelisena vastu võtma Jumala pakutud kätt, mis tahab meid tõsta välja kõigest viletsusest.

30
Jeesus sureb kogu inimkonna pattude eest. Ka nende eest, kes Teda on hukka mõistnud ja risti löönud. Tema
ülesanne on nüüd täidetud ja Ta sureb rahulikult, vaatamata füüsilistele valudele. Augustinus imetleb Tema suurust
surmatunnil.
Jeesus sureb reedel, paasapüha ettevalmistuse päeval, Markuse järgi kell kolm peale lõunat. Sellega algab Uus
Liit, Vana Liidu ehk Vana Seaduse asemel, mis lõpetab ka loomade ohverdamise.
Moosese Seaduse järgi pidi hukatud enne öö saabumist ära koristama. Nende kohalejätmine oleks rüvetanud
terve linna ja nõnda kogu paasapüha nurja ajanud. Et suremist kiirustada, murti ristilöödute jalaluud.

33-34
Kuna Jeesus oli juba surnud, jäeti Tema kondid terveks. Kindluse mõttes torkab sõdur siiski piigi ribide vahele.
Mis vesi see oli, mis haavast välja voolas, selle üle on arstiteadlased pikalt-laialt kirjutanud. Arvatavasti oli tegemist
rinnakelme vedelikuga, mis sinna oli piinamise käigus kogunenud.
Kristlik traditsioon näeb selles küljehaavas sakramentide sündi. Vesi Kristuse rinnast on ristimisvesi, mis annab
elu. Augustinusel on ilus võrdlus Aadamaga: Looja vormis Eeva magava Aadama küljeluust - uus Aadam uinus ristil,
et Tema avatud küljest võiks sündida Kirik {In loannis Evangelium tractatus, 120, 2).
67
 35
Johannes tunnistab, et ta oli kohal ja nägi oma silmaga kõike, mis toimus.

36-37
Ja kõik toimus nii, nagu see oli Pühakirjas ennustatud. Tsitaadid on võetud 2. ja 4. Moosese raamatust ja Sakarjast.

Haudapanek

38-39
Jeesuse sõprade julgus hakkab tagasi tulema. Laip võetakse ristilt maha, pestakse korralikult ja palsameerimiseks
on Nikodeemus kaasa toonud üle 30 kilo kallihinnalist mürri, mis koos aaloe seguga peab takistama keha lagunemist.

40
Juudid matsid oma surnuid, nagu see sel ajal üldiselt kombeks oli. Mõned autorid arvavad, et sabati algus takistas
keha salvimist, mida naised kavatsesid teha pärast pühade lõppu (Luuk. 24:1), aga see ei paista tõenäolik, sest surnuid
pidi matma korralikult, ka sabati ajal.
Keha asetati nn surilinale, mis oli 4 m pikk ja kattis kogu keha jalgadest peani ja peast jalgadeni. See seoti kokku
linaribadega käte ning jalgade kohal. Näole pandi rätik, mis seoti kuklas kinni.

41-42
Sümbolite otsijad leiavad aiamotiivi mitmes kohas. Jeesus võeti kinni aias, mida nimetatakse Õlimäeks, Ta maeti
aias, mis asus 15 meetrit Kolgata künkast. Tema surm lunastas inimkonna patust, mis sai alguse - Paradiisiaias!
See maalapike, kuhu Jeesus viidi, kuulus Arimatia Joosepile, kes oli lasknud kaljusse õõnestada - arvatavasti
iseenda jaoks - matuseruumi kahes osas: eeskoda ja hauakamber, mille avause ette veeretati suur kivi.
Tähelepanuväärt on märkus, et sellesse hauda “ei olnud veel kedagi pandud”, mis meenutab palmipuudepüha
hommikut, mil Jeesus valib endale eesli, kelle seljas polnud veel ükski inimene istunud (vt Mark. 11:1-7). Meie patt on
siis nii tugev, et ta imbub läbi kehast ja riietest ja määrib isegi esemeid, mida me puudutame. On traagiline, et me ei
märka teda üldse enam. Oleme juba nii harjunud. Muidugi, Jumal võib kõik puhastada. Aga kõigepealt peame me
tõelusest õige pildi saama, ja need paar lauset peaksid meid aitama edasi mõelda.

20
Tühi haud

1-2
Maarja Magdalast oli üks neist julgetest naistest, kes läksid Jeesusega kaasa Pilatuse juurest Kolgatani, nägid
Tema suremist ja hauda viimist. Nad teadsid täpselt, kuhu surnukeha pandi. See oli tava kohaselt pestud ja
balsameeritud. Uusi aroomiaineid toodi juurde isikliku sõpruse nimel, nagu Euroopas lilli, kirjutab Daniel-Rops.
Ristiusu põhjapanev sündmus on Kristuse ülestõusmine. Ja selle esimeseks tunnistajaks valib Jumal naise, kelle
sõnadel Vana Seaduse järgi pole suurt kaalu!

3-7
Maarja tunnistuse peale, et haud on avatud ja Jeesuse keha kadunud, jooksevad Peetrus ja Johannes matuse-
paigale. Johannes on noorem ja väledam, ta jõuab esimesena kohale ja näeb ukseaugust surnumähkmeid. Ta ei astu
sisse, vaid jätab selle au Peetrusele, kes on arvatavasti juba tunnustatud jüngrite kogukonna esindajana.
Linad, mis olid ümbritsenud Jeesuse keha, andsid tunnistust, et hauas oli juhtunud midagi ebaharilikku.
Eksegeedid väidavad, et kreeka partitsiip, mida võib tõlkida “maha laotatud”, tähendab, et Jeesuse keha oli läbi
mähkmete välja tulnud ja et need olid siis kokku vajunud nagu tühi kest. Hiljem näeme, et ülestõusnu keha võib ka
suletud ustest läbi minna.
“Rullitud” higirätik on hoidnud pea vormi, mida ta kattis. Arvatavasti olid rikkalikud palsamid ja määrdeained
selle kõvaks tärgeldanud.

8-10
Johannes, “see teine jünger”, astub hauakambrisse pärast Peetrust. Mida ta täpselt näeb, see ei ole üles tähendatud,
aga ta “näeb ja usub”, kuigi see usk paistab veel üsna ähmane, nagu ta seda ka ise tunnistab. Surnuist ülestõusmine on
unikaalne sündmus inimkonna ajaloos, tundub loomulik, et seda on raske ette kujutada.

68
 Tõenäoliselt ei visatud hauast leitud surilina ja linaribasid ära. Olid need ju viimased materiaalsed seosed Kristuse
maapealses elus! Ja tunnistus Tema ülestõusmisest. Torino surilina, mis kannab ristilöödu pilti ja mille algupära
arheoloogid asetavad 1. sajandisse Palestiinas, sisaldab täpsemaid andmeid surmamõistetu hukkamise ja matmise
kohta.

Ilmumine Maarjale Magdalast

11-15
Maarja Magdaleena on esimene, kes näeb ülestõusnud Kristust. Kuid ta ei tunne Teda ära. Muundunud kehal on
teistsugune välimus, Ta on igas suhtes täiuslik. Ometi öeldakse, et Jeesus oli ilus, nii ilus kui üks inimene üldse olla
saab. Siin võib jälle küsida, mis on auhiilgus ja kuidas see väljendub. Kolmedimensioonilises maailmas on vaevalt
loota rahuldavat vastust.
Nimi sümboliseerib isikut. Mitmed esoteerilised õpetused näitavad, kuidas nime võib kuritarvitada. Vanas
Testamendis tähendab ta kuuluvust, avaldab iseloomu, väljendab kutsumust. Jumala nimi on Jumal ise, ta on püha,
teda ei tohi suhu võtta, “Ta On”.
Nimi loob isikliku kontakti. Kui Maarja kuuleb oma nime, avanevad tema silmad ja ta teab äkki, kellega ta
kõneleb.

17
Paljudes tekstides seisab noli me tangere - “ära puutu mind”. Neo-Vulgata eelistab sellele väljendit noli me tenere
- “ära hoia, ära pea mind kinni”. Maarja peab aru saama, et nüüdsest peale tõusevad isiklikud suhted kõrgemale pinnale.
Jeesusel on jäänud 40 päeva tegutsemiseks maa peal. Tema programm on tihe. Jutuajamiseks ei jätku praegu aega.
Maarja peab teatama jüngritele, et ta on Jeesust kohanud ja et Jumala Poeg läheb varsti Isa juurde, kes on ka meie Isa.
Kuid see isadus ei ole sama, kuigi Jeesus nimetab jüngreid südamlikult vendadeks. Inimesena on Jeesus küll meie vend,
aga kõigepealt on Ta siiski “minu Issand ja minu Jumal”, nagu ütles Toomas.

Ilmumine jüngritele

19-20
Jüngrid ei olnud veel jõudnud toibuda pühapäeva hommikust saadik kuuldust-nähtust, kui Jeesus tuli juba majja
läbi lukustatud uste. Ta tervitas neid tavalise kombe kohaselt ja näitas neile oma haavu, nii et keegi ei saanud Teda
pidada viirastuseks.

21
Jeesus oli sündinud maa peal, et Isa sõnumit inimkonnale edasi anda. Nüüd jätab Ta oma koha ja ülesande
apostlitele. Nemad peavad jumalikku õpetust edasi külvama ja nende kaudu, nende abil leiab inimene pääsetee. Paavst
Leo XIII kriipsutab alla mõlema missiooni ühtset alust: nii nagu Isa on Poega saatnud, nõnda saadab Poeg oma jüngrid.

22-23
Jeesus annab jüngritele ka oma Vaimu, kes laseb olukordi õigesti hinnata, juhatab õiget teed ja inspireerib õigeid
sõnu. Samuti vahendab Ta neile võimu patte andeks anda. See lühike ja kuiv, kuid kategooriline lause “Kellele te
iganes patud andeks annate...” seisab kirjas nagu pihisakramendi alusmüür. Patt asetab inimese konflikti Jumalaga ja
vähendab sellega nii vaimset kui ka füüsilist elujõudu. Jumal ise ulatab siin oma lepitava käe ja aitab paremaks saada,
kui ainult inimene ise seda soovib. “Ta süvendab iseenese tundmist, soodustab kristlikku alandlikkust, aitab halbu
harjumusi välja juurida, puhastab südametunnistust, tugevdab tahet, annab võimaluse vaimseks juhendamiseks ja
suurendab sakramendi jõu kaudu armu.” (Pius XII, Mystici Corporis, 39)
Kogemus näitab, et me saame oma mõtetest, tunnetest ja tegudest alles siis õieti aru, kui me peame neid
sõnadesse panema. Psühhoanalüüs töötab sama meetodiga. Aga selgub, et psühholoogi või psühhiaatri juures käimine
on kulukam ja vähem efektne kui pihtimine.

24-29
Kus Toomas võis vahepeal käia, et teda teistega koos ei olnud? Möödunud nädala traagiliste sündmuste ajal oli ta
põgenenud nagu tema kaaslasedki. Võib-olla oli ta Jeruusalemmast paar päev ära, kuskil kindlamas kohas, kus
kellelegi ei tulnud mõttesse hakata Jeesuse pärast norima.
Kui ta nüüd jüngritega uuesti kohtub ja vapustavat uudist kuuleb, ei taha ta uskuda. Või tegelikult usub ta siiski ja
rõõmustab südamepõhjas, kuid tahab kõigest hingest ise näha, katsuda käega neid haavu, mis olid määratud tapmiseks,
kuid jätsid oma sünge töö tegemata, või tegid seda ainult ajutiseks. Tooma uskumatus kõlab nagu provokatsioon.
“Pane oma sõrm siia...” ütleb Jeesus. Neis sõnades on veidi heatahtlikku etteheidet, kuid ka huumorit. Kõige
69
uskumatum selles loos on Jeesuse familiaarsus: kui Jumal tahab, siis võib Teda isegi käega katsuda!
Me kõik oleme enam-vähem nagu Toomas. Ka meie tahaksime puudutada, konkreetselt kinni haarata, füüsiliselt
näha ja tunda. Jeesus käsib uskuda neid, kellele on antud tunnistada, ükskõik kuidas või mis tasemel me Kristust
kohtame, ka meie vastus peaks kõlama: “Minu Issand ja minu Jumal!”

Milleks see raamat?

30-31
Kõik eelnev on kirja pandud selleks, et inimesed usuksid: Jeesus on Messias, kelle tulemist Vana Testament ette
kuulutas, Jumala Poeg, kellest prohvetid kirjutavad. Sellest tõest kinni hoides võime me kõik juba siin maa peal
igavesest elust osa saada.
Üldiselt arvatakse, et sellega lõppes neljas evangeelium. 21. peatükk on niisiis hiljem juurde lisatud, kuid sellel on
kapitaalne tähtsus: ta tunnistab, et Peetrusele jääb ülekaalukas koht Kirikus.

21
Tiberia järve rannal: sümboolne kalapüük

1-3
Elu peab edasi minema. Siimon Peetrus ja teised apostlid pöörduvad oma algse tegevuse juurde tagasi. Enne
kohtumist Jeesusega olid nad ju kalurid. Algatus tuleb Peetruselt, kellest on juba saanud vennaskonna pea. Ja
ebaõnnestunud kalastusretk valmistab ette imet, nagu see juba varem oli toimunud (vrd Luuk. 1-11), ja millel on nüüd
sügavam sümboolne tähendus.

4-8
Kui Jeesus kaldale ilmub, ei tunne jüngrid Teda kohe ära. Ülestõusnu keha on küll endine, aga näeb siiski kuidagi
teistmoodi välja. Peenetundeline ja spirituaalne Johannes on esimene, kes märkab...
Jeesus on tulnud oma jüngreid julgustama. Võib-olla on sellepärast Tema sõnad ja žestid nii argised ja
maalähedased. Nähtamatu dimensioon ühineb siin üllatavalt meie kolmedimensioonilise maailmaga. Kristlaste Jumal
ei ole abstraktne mõiste, vaid konkreetne isik, kes võib sekkuda isegi nähtavalt meie eluavaldustesse.
Johannese intuitsioon - tema noore hinge armastus - näeb nähtamatut. Ja Peetrus usub Johannese sõnu. Johannese
armastuse ja Peetruse usuga läheksime kaugele, kirjutab J. Escriva (Jumala sõbrad, lk 265-266).
Peetrus aga on tulihingeline ja spontaanne, valmis Issanda pärast mõõgaga vehkima ja tormisel järvepinnal
kõndima. Vahel ajab vaimustus teda situatsioonidesse, kus tal endal hirm peale tuleb. Aga see iseloomujoon teeb teda
inimlikuks ja meeldivaks, meile kõigile lähedaseks. Peab ka mõtlema sellele, et Jumal valis Peetruse sellisena, nagu ta
oli, Kiriku etteotsa, meile eeskujuks, kes me võitleme oma vigade ja puudustega.

9-14
Kummaline söömaaeg. Kui jüngrid maale astuvad, ootab seal juba lõkketuli. Ka leib ja kala on olemas, tekkinud
ei millestki. Ja Jeesus ise kostitab oma õpilasi. Väliselt sarnaneb see stseen paljude teiste söömaaegadega, kuid jüngrid
ei suuda unustada, et nende vastas istub keegi, kes oli surnud ja hauas lamanud ja nüüd sööb koos nendega. Ja too
iseäralik kalapüük, mis ühel hoobil täitis nooda...
Kirikuisad on püüdnud anda sellele episoodile sümboolse tähenduse: meri tähendab maailma ja paat Kirikut; noot,
mis ei rebene, näitab selle ühtsust. Kalad on muidugi usklikud ja Peetrus paadis - Kiriku kõrgeim autoriteet!

Peetruse kutsumus

15-17
Jeesus küsib kolm korda, kas Peetrus Teda armastab. J. Escrivä arvab, et sellega annab Ta apostlile võimaluse
oma kolmekordset salgamist enne kukelaulu heaks teha (Jumala sõbrad, 267). Paistab tõenäolik, et need küsimused
seostuvad Jumala kolmsusega: Jumal on kolm ja Peetruse vastus peab olema kolmekordne, nagu on kolmekordne ka
Jeesuse käsk võtta vastu karjasekohustus. I Vatikani kirikukogu tõstab esile ülestõusnud Kristuse otsese käsu Peetrusele,
mis teeb temast ristirahva ülemkarjase. Katoliku Kirik peab Peetrust oma esimeseks paavstiks ja usub, et Peetruse võim
kandub Püha Vaimu läbi kõikidele tema ametlikele järeltulijatele.

70
 18-19
Peetrus ja Paulus tapeti Roomas Nero ajal aastatel 64-68. Paulus oli Rooma kodanik ja sellepärast raiuti tal pea
maha. Peetrus aga löödi risti. Püha Clemens, Peetruse järeltulija paavstitroonil, jutustab nende “kahe atleedi”
märtrisurmast kirjas korintlastele. Peetrus arvas, et surra täpselt nii nagu Kristus oleks talle liiga suur au. Sellepärast
palus ta timukaid risti ümber keerata nii, et pea jäi allapoole.
Jeesuse viimane lause: “Järgne mulle,” annab Peetrusele mõista, et “järgnemine” peab lõpuni välja viima.
Peetrusele öeldud sõnad kehtivad ka meile. Ka siis, kui meie elu lõpus seisab rist, peame selle vastu võtma. Peetrus ise
kirjutab (1. kiri, 2:21): “Selleks te olete ju kutsutud, sest ka Kristus on teie eest kannatanud, jättes teile eeskuju, et te
käiksite Tema jälgedes.” Surmast läbi. Ülestõusmiseni. Ärkamiseni Jumala auhiilguses.

20-23
Johannese isiksus intrigeerib. Ja Peetrus on uudishimulik nagu meie kõik. Huvitav oleks teada saada, mida tulevik
toob ja milline saatus ootas seda jüngrit, kes Jeesusele lähemal seisis kui kõik teised.
Püha Ireneus (Adversus haereses, II, 22, 5) kirjutab, et Johannes elas palju kauem kui teised apostlid ja suri alles
Trajanuse ajal (98-117). Võib-olla on see küsimus tema surma kohta üles märgitud vastukaaluks kuulujutule, et
Johannese maapealne elu kestab igavesti.
Iga elukäik on erinev, unikaalne, Jumala silmis tähtis. Igal teekonnal annab Jumal endast märku. Oluline on
jälgida jumalikku inspiratsiooni, tegutseda nõnda, nagu südametunnistus juhatab, ka siis, kui meie ümbruses tehakse
teisiti, kui muud õnned ja õnnetused kipuvad meie mõtteid segadusse viima. Jumal üksi teab, miks Ta midagi teeb või
teha laseb, ja paljudele küsimustele saame vastuse alles järgnevas dimensioonis.

Järelsõna

24-25
Paljud ajaloolased arvavad, et need viimased read ei ole Johanneselt, vaid pigem tema õpilastelt, kes on tahtnud
nõnda täiendada autori teksti. Igatahes esinevad need kõigis tuntud käsikirjades.
Pühakirjas on ära toodud ainult oluline, mida inimene peab teadma, et Kristuseni jõuda. Muidugi on Jeesus teinud
palju muud kui see vähene, mis neljas evangeeliumis seisab. Me ei tea peaaegu midagi Tema lapsepõlvest, meil pole
aimugi aastatest enne avaliku tegevuse algust. Ka kõnelustest Issandaga on paberile pandud ainult killukesi. Aga neist
võib välja areneda palju uut tarkust, mida meil vaja läheb. Mida rohkem me otsime, seda rohkem me leiame. Ja Püha
Vaimu abiga on igaüks meist võimeline leidma.

Neitsi Maarja sünnipäeval, 8. septembril 1999

Kasutatud kirjandus:

Prantsuse ja ladinakeelne JOHANNESE EVANGEELIUM,

Navarra Ülikooli väljaandes.
Kirjastus Le Laurier, Pariis, 1996.

Prantsuskeelne PIIBEL,
Jeruusalemma Piiblikooli väljaandes.
Kirjastus Cerf, Pariis, 1961.

Angele Alberti, LE MESSAGE DES EVANGILES.

Kirjastus Robert Laffont, Pariis, 1961.

Andre Chouraqui, UN PACTE NEUF.

Kirjastus Brepols, Turnhout, 1984.

Toomas Paul ja Uku Masing, UUS TESTAMENT.

Kirjastus Olion, Tallinn, 1990.

71